Intervjuu ⟩ Olivia Saar 90 – kõrgelennuline daam kõrgetel kontsadel

Olivia Saar tõdeb, et teda on erinevad ajad karastanud, kuid temagi tundis nõukogude ajal hirmu. Pildil Saar 1950. aastatel. Foto: Erakogu

Täna tähistab 90. sünnipäeva luuletaja ja lastekirjanik Olivia Saar. Lisaks nooruslikule särtsule, ammendamatule muusale ja perutavale pegasusele on Saar ka uhke vanavanavanaema ning mitme kirjandusauhinna laureaat ja Valgetähe V klassi aumärgi kavaler. Tegemist on kahtlemata Eesti lastekirjanduse grand old lady’ga.

Olivia Saare esimene lasteraamat nägi ilmavalgust 1966. aastal ja sellest ajast tänaseni on ilmunud peaaegu poolsada raamatut ja umbes tuhat luuletust ning lähiajal on veel rohkesti lisa oodata. Kuigi Olivia Saare loomingu lõviosa moodustab lasteluule, on temalt aeg-ajalt ilmunud ka proosat ja täiskasvanutele mõeldud kirjandust.

Vaatan enda vastas istuvat elegantset daami ja mõtlen, et ta on nooruslik – ikka särav, ladusa ja asjaliku jutuga, ikka sirge selja ja terava silmavaatega, ikka koheva soengu ja julge meigiga, ikka moodsa kleidi ja kõrge kontsaga kingadega. Minu jaoks on Olivia alati selline olnud, pole vahet, kas kolleegi või naabrinaisena. Ometi peitub temas midagi hoopis enamat.

Olivia Saar on üks neid viimaseid mohikaanlasi, kes Teise maailmasõja eelset Eesti Vabariiki pole mitte ainult oma silmaga näinud, vaid ka sel ajal tüdrukutirtsuna paar talve tõelises Eesti koolis käinud. Sellest ajast on palju vett merre voolanud ning maailmas igasugu suuri asju juhtunud, mille tunnistajaks Olivia Saar on olnud.

Mis teile nende pikkade aastate jooksul kõige enam mällu on talletunud ja meeled helisema pannud?

Elu on olnud ülimalt põnev. Olen näinud nii iseseisvusaegu kui ka okupatsioone ja maailmasõda ning üle elanud viis võimuvahetust. See on minu põlvkonda kas hävitanud ja murdnud või siis hoopis karastanud ja tugevaks teinud. Mina kuulun küll viimaste hulka, kuid ometi istus mulgi kogu nõukogude aja kusagil alateadvuses teadmine, et ma pole vaba ja et okupatsioonivõim võib inimestega teha, mida tahab.

Kõige sagedamini kartsin Siberisse saatmist, sest kasvasin üles Mäetagusel heal järjel oleva talu peretütrena ja nägin, kuidas meie küla ja suur osa Ida-­Virumaast sisuliselt tühjaks küüditati. Rakvere õpetajate seminarist, kus hiljem õppisin, viidi kaasa koguni poolpaljad lapsed.

Kui suur oli kontrast Teise maailmasõja eelse Eesti Vabariigi ning stalinistliku NSV Liidu vahel?

Tohutu, selle sõna kõige mustemas tähenduses. Mäletan, et enne suurt krahhi oli elu Eestimaal väga ilus ja inimesed hästi optimistlikud, tegutseti eesmärgikindlalt. Tehti kohusetundlikult tööd ja tunti sellest rõõmu. Mäletan väga hästi Pätsi-aegset kodukaunistamise kampaaniat. Tänu sellele muutus kogu meie armas isamaa veel kaunimaks, kodud said eeskujulikult korda ning kohalik spordi- ja seltsielu pulbitses täie auruga.

Maaelu oli äge! Meie talu maadele, mille isa tasuta vallale kinkis, ehitati rahvamaja ja terve küla aitas kaasa ühistegevuse arendamisele. Rääkigu tänased Pätsi kriitikud, mida tahavad, aga minule ja enamikule toonastele maainimestele oli Päts meie oma vägev president ning temast peeti väga lugu.