«Kas peab ikka olema nii, et tuntud Eesti kunstnik ja õpetaja peab peale esinemist suurel biennaalil (üle 70-ne kunstniku üle 700 tööga) enda elushoidmiseks marju ja seeni korjama, sest poeskäigu raha üldse ei ole. Alpimajakest ka mitte. On vaid vana ja väsinud talumaja keset soid,» kirjutab Lemming Nagel oma avalikus pöördumises.

Ta toob teise näite, kus teine kunstnik avastab kõige kibedamal tööajal, et tööde transpordiks Tartu Kunstnike Majja on raha kuni Kose-Ristini. Pärast esimest laenamisringi jätkub raha Paide ristini, Kunstnike Liidu abiga jõuavad tööd Kärevere sillani ja sealt edasi Tähtvere parki. «Aga tagasi? Näitus ju midagi sisse ei too. Kultuurkapitalilt aasta eest saadud 5000 krooni on ka kuhugi kadunud. Ja see salapärane kadumiskoht pole mitte must auk, vaid üsna värviline lõuend,» nendib ta.

Kultuuriministrit kunst ei huvita

Kunstnik imestab olukorra üle, kus me sadu kordi on kultuuriministrit nähtud saatesarjas «Pehmed ja karvased», aga keegi pole teda näinud Kunstnike Liidu suurematel ülevaatenäituste avamistel.

«Küll olen seal näinud Soome kultuuriministrit (tõsi küll - ühte eelmist) elegantse lohakusega nõjatumas aknalauale ja meie kunstnikega vestlemas,» lisab ta.

«Kui ei ole huvi, siis ei teki ka teadmisi. Ja vastupidi. Aga kui ministril teadmisi ei ole, siis pole tal huvi ega oskusi valitsuses kunstnike eest võidelda. Pronksmedaleid nad ju ka ei saa,» tõdeb kunstnik. Nageli sõnul tuleb ükskord aeg, kus Eesti on tõesti viie rikkama riigi hulgas ja valitsus on intelligentsuspuude likvideerinud.

Kunstnikke pole vaja

Kunstniku sõnul on ta tüdinenud halast, et raha ei ole. «See, et kunstnikel ja seal kõrgel mäe peal on vaesus majas ja õues on ilmselt juhuslik kokkulangemine. Tegelikult pole pärast viimast jääaega siinmail kunagi nii palju raha olnud,» leiab kunstnik.

Tema sõnul on Eesti riigile kunstnikke vaja nii surnu või elavana vaid siis, kui korraldatakse esindusnäitusi Pariisis, Berliinis ja mujal. «On ju vaja näidata, et parlamendi ja valitsuse targal juhtimisel on eestlased ammu puu otsast alla tulnud,» kirjutab ta.

Kunstniku sõnul ehitatakse kunstisaalide asemel maa-aluseid garaaže ja sambaid, mida hiljem külastavad vaid turistid ja tuvid. «Kuidagi väga ruttu ollakse hakatud taga ajama välist sära,» leiab ta.

Kunstnik esitab lahkumisavalduse

«Olgu siis pealegi nii - selle võltssära eest tulebki kõrvale astuda. Valgust tunneli lõpus ei tule - see ei kuulu pea- ega ka teiste ministrite kompetentsi. Seda keksumängu tähtedega ei õpi ma iialgi ära. Seetõttu tulebki vabastada põrandapind ja kustutada oma vari näituste seintel,» teatab ta oma pöördumises.

Nageli sõnul loobub ta näitustel osalemisest ning lisas, et maalimisest ta ei loobu, kuid selle lõpptulemust saab näha vaid tema toanurgas.

Kunstnik nõuab kultuuriministeeriumilt näitustelt lahkumise kompensatsiooniks 2,5 miljonit krooni.

Ministeeriumi selgitus

Kultuuriministeerium jagab toetusi kunstiasutustele, kunstnike tegevust ja isiknäitusi toetatakse loovisiku ja loomeliitude seaduse alusel ning läbi kultuurkapitali, kommenteeris Lemming Nageli pöördumist kultuuriministeeriumi asekantsler kunstide alal Piret Lindpere.

Tema sõnul tuleb tänases pingelises eelarvesituatsioonis leida võimalusi kunstide toetamiseks.

«Nii töötab kultuuriministeerium praegu välja kontseptsiooni nn protsendipõhimõtte ellurakendamiseks, mis arendaks keskkonna- ja ruumikunsti ja oleks seeläbi ka märkimisväärseks riigipoolseks toetusskeemiks kunstnikele, et suurendada nende tööhõivet,» teatas Lindpere.

See põhimõte tähendab, et igalt riigieelarves ettenähtud investeeringult, mille eest ehitatakse avalikus kasutuses olev hoone, suunatakse protsent sinna hoonesse sobiva kunstiteose tellimiseks. Põhimõte kehtiks nii hoone püstitamise, laiendamise, kui rekonstrueerimise puhul.