Särin tahte ja juhuse vahel

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Iirimaal elav inglise kirjanik David Mitchell on elanud ka Jaapanis ning ka tema värske eestindus on geograafiliselt kirev. Pildil on Mitchell Jaapanis.

FOTO: Corbis/Scanpix

Eesti lugejale varasemast romaaniga «Pilveatlas» tuttav inglise kirjanik David Mitchell (43-aastane kõigest) tuleb meie keelde nüüd oma debüütromaaniga (originaalis «Ghost­written», 1999). Mitte kõik Mitchelli viis romaani pole sellised, aga kolmandat teost «Pilveatlas» (originaalis 2004, meie maal 2006) seob debüüdiga «Varikirjas» ühendatud novellidest koosnev ülesehitus.


Erinevalt «Pilveatlasest», kus kuus lugu eri ajastuid esindasid, toimuvad «Varikirjas» jutud meie päevil, kuigi näiteks «Püha Mägi» hakkab kaugemalt pihta. Ehk ootaks viiesajaleheküljelisest raamatust mingit suurt sõlmitust, kus sees olla ja mida peas kerida, aga mõnes mõttes on kirjaniku novellilembus abiks. Peategelaseks ei ole üks või kaks isikut, peategelaseks on pigem mentaliteet, mingi kujunenud olukord või moodne maailm ise.

Kõik selle raamatu kangelased on kõrvalkujud. Seetõttu saab aga kirjanik avada peamise idee nimel ohtralt tahke, mida üht konkreetset liini järgides oleks kunstlik liita. Kirjanik läheneb metoodiliselt ja ratsionaalselt: kui on vaja midagi kõlama panna, siis ikka kõigist pasunatest korraga!

Nii astuvad me ette väikse plaadipoe noor müüja Tokyos ja Hongkongis töötavast briti jõmm-jõukurist lahutav naine. Nad ei pea kokku saama (mõned eri novellide tegelased saavad juhuslikult – taas juhuse võlu), aga kumbki kannab sama mõtet eri moel: nad ei tee kompromisse. Nad ei muuda ennast, sisemist veendumust, aga nad on valmis muutma oma elu. Nii kujuneb romaan, võimsamate ideede najal.

Vaatamata kõrgemale ideele ja ühisele ajale on «Varikirjas» lugude seotus võrreldes «Pilveatlasega» isegi õrnem, erinevates novellides korduvad siiski ainult mõned üksikud tegelased ja kohad ja liinid, üheksa lugu (neist üks kahes jaos) maailma eri paigust on loetavad ka eraldi, aga nagu vihjatud, see oleks mõttetu, sest tähtis polegi siinkohal selle romaaniks nimetatava teose narratiivne sõlmitus, vaid lugejale loodav tervikmulje: kõik jutud kannavad endas sama vaimsust ja räägivad eri juhtumite kaudu ikka ühte lugu: kuidas jääda ellu totalitaristlikus maailmas.

Sõna «totalitaristlik» on nii kulunud, et me ei karda seda enam, see on nii-öelda kodustatud mõiste, kah asi, totalitajne, mis iganes. Ristlik. Jube.

Ometi on Kafka, Huxley ja Orwelli jaburad ettekuulutused tõeks saanud ja me elame kontrollitud maailmas, kus oleme nurisemata mutrikesed. Me lubame igal instantsil endast midagi tahta, on see siis vigane sugulusehankimiskeskkond internetis, kuhu satume «kasutajaks» vastu tahtmist, või tänavaküsitlus, mida me tellinud ei ole, aga mille me kinni maksame. Olgu peale, esimesed ettekargavad näited, «Varikirjas» on paremad kujundid.

Raamatus on üheksa väljapääsu, iseasi, kui tulus või tõhus üks või teine neist on. Kvantfüüsik, kelle teeneid kasutavad kurjalt maailma militaarvalitsejad, põgeneb. Advokaat, kes peab pättrikkurite raha pesema ja kel on oma võltsist elust kopp ees, põgeneb. Terroriorganisatsiooni liige, kes avastab, et illusioon hakkab tasapisi purunema, põgeneb. Noored otsivad kohta elus ja hoopis põgenevad, teelolemisse, antud hetkel pärapõrgusse ehk Mongooliasse. Varikirjanik põgeneb võlanõudjate ja oma senise elu eest.

Idealistlik, aga just seetõttu julge lahendus üheksale erinevale puntrassesattunud olukorrale: kitsikus on vahel vaimne (nii otseses kui ülekantud tähenduses novellis «Mongoolia»), teinekord põnevusromaani võtmes mäng elu ja surma ja vana hea ainelise rikastumise peale («Peterburi»).

Põgene, vaba laps. Sihtkohtadeks ikka mingid saared, olgu siis Jaapanis või Iirimaal, kus on säilinud idülliline elu ja rustikaalne keskkond, või Mongoolia vaid näiliselt süütud väljad või miks mitte Šveits. See kõik tundub isegi naiivne, aga ärgem unustagem, et inimesel on sageli millegi eest põgeneda, ent enamasti ei julgeta seda teha, või siis ei taheta, sest kaalul on liiga palju. Aga romaanis on kõik võimalik ja Mitchelli «lugejate nõustamisteenus» ei ole loomulikult ühene.

Aluseks on igavesed, aga vastamatud ja just see­tõttu igavesed metafüüsilised ja eksistentsiaalsed küsimused: mis on üldse kogu selle jama mõte? Ja täpsemalt: mis hinnaga me oleme valmis oma põhimõtetest loobuma? Või siis vastupidi: mida me oleme valmis oma põhimõtete nimel ohverdama.

Mitchell on loonud kirju galerii karaktereid, kellest mõni taandub kõrvaltegelaseks omaenda loos (luuserist kutt «Londonis»), mõnele jääb novell kitsaks (petisest muuseumivalvur Latunskaja «Peterburis»), aga Mitchelli põhiliseks oskuseks on siiski võime maalida sõnadega juhuse, tahte ja suuremate jõudude kokkupuutepunktides tekkivaid laenguid, särin on jutus kogu aeg sees, ja tulemuseks on võrrandid, mida saab lahendada ainult nihke või lausa torpedeerimise abil: ka väike inimene saab midagi muuta. Matemaatika ja stiihia vahekorrad siin elus, see on Mitchelli ampluaa.

Pisike nüanss veel, kohad, millest Mitchell kirjutab, on tal tõepoolest läbi elatud (Jaapanis lausa pikalt, praegu Iirimaal) ja käidud, ehkki võiks detailitabamisel ja lugude geograafilise struktuuri loomisel tugineda ka Google Mapsile. Ning see annab õhustiku edastamise juures positiivselt tunda. Igal kohal on siin oma vaim. Romaan on žanr, mille kallal on vaja kõvasti tööd teha, see ei ole lihtsalt jutukirjutus. Mitchell tundub küll töökas inime olevat.

David Mitchell on külaline ka 30. maist 3. juunini Tallinnas toimuval kirjandusfestivalil HeadRead.

Raamat

David ­Mitchell
«Varikirjas»
Tõlkinud
Aet Varik
Sari «Moodne aeg»
Kirjastus Varrak, 495 lk

Tagasi üles