/nginx/o/2013/09/05/2177179t1h8087.jpg)
/nginx/o/2012/04/11/1051212t1h4dfb.jpg)
Psühholoogiline thriller on Peeter Raudsepa «Liblikapüüdjale» hea määratlus, aga põhirõhk pole pantvangidraamal, vaid kahe tegelase psühholoogia vaagimisel. Diana Leesalu dramatiseeringus John Fowlesi esikromaanist «Kollektsionäär» («The Collector», 1963) on oluline osa Shakespeare’i «Tormil», kust pärit tegelaste nimed.
Ferdinand vangistab Miranda, et unelmate neidu segamatult armastada. Prints osutub koletuks orjaks Calibaniks, aga maagi tütar (viide nii «Tormi» Prosperole kui Fowlesi tippromaanile) ei taju ohu suurust. Kuna näidend esitatakse Ferdinandi raamjutustusena ja tragöödia on juba toimunud, kandub kaine tagantjäreletarkus ka saali.
Võimendub Fowlesi loomingus oluline klassivahede ja vaimse vägivalla teema, mis siin ja praegu ei näi sugugi kauge 1960ndate Inglismaa probleem. Mõelgem kas või netikommentaaride vohavale vihale (loov)intelligentsi suhtes, mis küllap on vabastav väljund nii mõnelegi Calibanile…
Margo Teder mängib väärastunud psüühikaga Ferdinandi veenvalt, ta kramplikus endassesuletuses torkab silma iga miimikanüanss ja hääletõstmine. Rollis puudub lihtsustav hinnangulisus, Ferdinandi käitumine on ehmatavalt arusaadav ja põhjendatud.
Nii tekib tema suhtes miskit kaastundele liginevat, see hajub alles finaalis, kui Ferdinandi liikumatu läbitungiv pilk saalist järgmist ohver-liblikat välja valib. Aga peaaegu lõpuni püsib lootus, et Miranda võiks päästa nii enda kui Ferdinandi, kui tema käitumine poleks nii ... ühepäevaliblikalik? Muidugi on see üksnes mõttekonstruktsioon, aga see just ongi kooskõlas Fowlesi stiiliga.
Marilyn Jurman oskab oma veetleva lapsnaise tüpaaži jälle kord ootuspäratult eksponeerida. Miranda pole trafaretne ohver ja kuigi on igati loomulik soovida, et ta pääseks, ei takista see nii näitleja kui vaataja läbinägelikku halastamatust tegelaskuju suhtes. Kui Miranda päevikut pidades dekoratiivseid vaimseid poose võtab, on ta eneseimetlus lootusetult elukauge. Ühelt poolt idealistlik kunstitudeng ja vaba hing, samas justkui piiga primitiivseriaalist.
Nii teebki Miranda oma Calibaniga suheldes ühe prohmaka teise järel, põhjuseks pole hirm või hirmu puudumine, ka ei märka lavasuhetes ohvri kiindumust oma vangistajasse. Miranda saatuse määrab tema suutmatus tõeliseks empaatiaks teistsuguse taustaga inimese suhtes. Isegi kui sõnades oleks mõistmisvõimet nagu ohtrasti, jääb toon üleolevaks või formaalseks. Ohutus vaatlejapositsioonis on seda kurb ja õpetlik jälgida. Võimalik, et lavastus näitab Mirandat läbi Ferdinandi silmade.
Elu ja surm ei allu happy end’ile, «Liblikapüüdja» epiloogis ei ilmu maag Prospero. Laval ettekantud stseen «Tormist», Miranda sõbralikult Ferdinandi portreteerimas, on kahjuks nägemus, mis viib lohutu järelduseni: me siiski ei ole samast ainest kui meie unenäod.
«Liblikapüüdja»
Autor John Fowles. Lavastaja Peeter Raudsepp. Osades Marilyn Jurman ja Margo Teder. VAT Teatri esietendus 31. märtsil rahvusraamatukogu teatrisaalis