Priit Pedajase lavastatud Tom Stoppardi triloogia esimene osa «Utoopia rannik. Teekond» on pedajaslik lavastus heade rollide, ajalooliselt põneva ja intellektuaalselt haarava tekstiga. Vaatamata sellele, et emotsionaalset plahvatust esietendusel publik ei kogenud, võib aasta oodatuima teatriprojekti, Eesti Draamateatri ja Tallinna Linnateatri ühistööna valminud esimest lavastust pidada õnnestunuks.
«Teekond» saab alguse 1833. aasta suvel Premuhhino mõisas. Selle Moskvast paarisaja kilomeetri kaugusel asuva 500 hingega majapidamise peremeheks on Aleksander Bakunin oma naise ja nelja tütrega, kelle idüllilisse argipäeva puistab segadust perepoeg, paras egoist ja idealist Mihhail Bakunin Tõnn Lambi veenvas kehastuses.
Ideede ajastu
Stoppardi näidendi esimest osa saab võtta kui ühe perekonna lugu, tõe ja armastuse otsimise lugu. Napi kujundusega laval elustatakse vaid näitlejate mänguga pärisorjuslik Tsaari-Venemaa, kus valitseb tsensuur ja Nikolai I. Vaataja näeb Mihhail Bakunini, Vissarion Belinski, Aleksander Herzeni, Ivan Turgenevi, Nikolai Stankevitši, Nikolai Ogarjovi, Nikolai Ketšeri ja Nikolai Sazonovi kujunemist ja noorust.
Priit Pedajase lavastus annab vaatajale võimaluse mõelda ideaale otsinud suurmeeste loomingule, meelitab nendega tutvust värskendama. «Utoopia rannik» on mõtlemise teater. Samas ei puudu ka paras annus koomikat ning peamine: ka Schellingit, Hegelit, Kanti tsiteerides igatsetakse suudlusi. Siin on vastamisi suured ideed ja suured tunded.
«Teekond» viibki vaataja aega, mil maailmavaadete vundamendiks oli usk, lootus, armastus ning IDEE. Idee, mida toetasid lisaks nooruse elujanule ja idealismile äsja loetud filosoofide tekstid. Samas peab tunnistama, et veendumuste ja isiksuste põrkumine jääb laval üsna hillitsetuks.
Lavastuses mängivad mitmed Eesti tippnäitlejad. Näitlejaid on laval 24 (seitse draamateatrist ja 17 linnateatrist), see aga tähendab, et vaatamata kolm ja pool tundi kestvale lavastusele on keeruline end märgatavaks mängida, sest rolle on esimeses osas 27.
Ent see ei tähenda, et head rollid jääksid sündimata: Taavi Teplenkovi Vissarion Belinski väärib teatripreemiatele nomineerimist, samuti ka episoodiline, kuid seda meeldejäävamalt üle lava tantsiv noorte neidude mesimagus imetleja, filosoof Pjotr Tšaadajev Jaan Rekkori kehastuses.
Kuigi naisi näeb laval palju, on nende mänguvõimaluseks vaimustusest kiljuda ja õnnehüsteerias end keerutada. Sellele vaatamata on kõik neli Bakunini tütart ja nende sõbranna erinevate iseloomudega noored naised. Sellest seltskonnast tõstaks esile Külli Teetamme Ljubovi ja Ursula Ratasepa Tatjanat ning ka pereema Varvarat Piret Kalda kehastuses.
Kuigi lavakujundus oma nähtamatuses väärib kiitust, on kostüümide osas mindud kergema vastupanu teed – raske on uskuda, et üheteistkümne aasta jooksul, mil «Teekonna» tegevus aset leiab, pidid noored naised läbi ajama ühe ja sama kleidiga ning seda ainsat rüüd kanti nii süütu neiu, raseda naise kui ka noore emana! Mitte et linnateatri lavastus pidanuks muutuma kostüümipeoks, aga kanga sentimeetrite lugemine riivab lihtsalt silma.
Siiski sissejuhatus
Kahe teatri jõudude ühendamine – peanäitejuhi vahetamine ja ka näitlejate segamine – on teatrilooliselt põnev ettevõtmine. Tegemist on lavastajate ja näitlejate omamoodi jõukatsumisega, mängivad ju samu tegelasi erinevate lavastajate töödes erinevad näitlejad.
Teatrid kinnitavad, et triloogia kaks esimest osa on eraldi vaadatavad ja iseseisvalt mõistetavad lavastused. Ent siiski mõjus laupäeval linnateatri «Utoopia ranniku» esimene osa sissejuhatusena, kus tutvustati peaosalisi, kuid õige konflikt jäi nägemata.
Seda põnevam on oodata 20. märtsi, mil Eesti Draamateatris esietendub Elmo Nüganeni lavastuses Stoppardi näidendi teine osa «Laevahukk». Ning tuleb loota, et järgmisel hooajal täidab Ugala õhku visatud lubaduse tuua lavale ka näidendi kolmas osa.
Tom Stoppard
«Utoopia rannik. I osa. Teekond»
Tõlkija Anu Lamp. Lavastaja Priit Pedajas. Kunstnik Liina Unt. Valguskunstnik Kalle Karindi. Koreograaf Laine Mägi
Osades Ain Lutsepp, Piret Kalda, Külli Teetamm, Kersti Heinloo, Ursula Ratasepp jpt
Esietendus Tallinna Linnateatris 9. märtsil