Ilmselt on ka kõige kunstikaugemad Postimehe lugejad tuttavad Gustav Klimti (18621918) töödega kui nad pole näinud ka reproduktsioone (originaalidest ei julge rääkidagi), on Viini art nouveau klassiku looming silma hakanud kas või Rimi riiulite vahel jalutades.
Jajah, tükikene tema hõrgust erootilisest maailmast on jõudnud tänu osavatele potivabrikantidele ka kohvikruusidele ja puljongitassidele, justkui köögiolme õilistuseks.
Materjali vastupanu
Tiili päritolu, kuid Prantsusmaal tegutseva reissööri Raoul Ruizi «Klimti» ei saa nimetada klassikaliseks eluloofilmiks, pigem on need variatsioonid etteantud teemal. Film näitab vaatajale peategelase erinevaid eluhetki tema triumfe, kaotusi, armukesi, lapsi, surma ja muidugi kunsti ennast.
Just näitab, aga ei jutusta, sest narratiiv on «Klimti» kõige nõrgem koht.
«Klimt» on täis spekulatsioone, vihjeid, allegooriaid, kuid nendest üksi jääb väheks. Need, kes kunstnikust suuremat ei tea, ei saa ka targemaks.
Tõsi, ega biograafiline film peagi detailselt jutustama portreteeritava elu erinevatest etappidest või üksikasjadest, kuid õnnetuseks on «Klimt» just selline teos, mille kõrvale oleks vaja üht toekat teatmeteost, et parajal hetkel segasele sündmustevoole seletust leida. Reissööri vihjed on küll huvitavad, kuid parimal juhul spekulatiivsed ja halvimal mõistetamatud.
Väidetavalt kirjutas Raoul Ruiz «Klimti» stsenaariumi prantsuskeelsena, hiljem tõlgiti see saksa keelde ja saksa keelest omakorda inglise keelde. Mitmekordse tõlkimise jäljed on jätnud märgi ka filmile.
Et näitlejate ansambel on kaunis rahvusvaheline, ilmselt eri riikide finantseeringule mõeldes, on ka film järelhelindatud ehk lahtiseletatult eri keeltesse dubleeritud meie puhul siis inglise keelde. Praktikas tähendab see seda, et valmis film meenutab mõnd halba itaalia kinolugu 1970ndatest ajast, mil tollaseid komöödiaid armastati inglise keelde ümber panna.
Filmi põhiline tõmbenumber on peaosalist Gustav Klimti kehastav John Malkovich, kuid kummalisel kombel mängib ka tema mingi seletamatu sordiini all.
Ruizi näib olevat võlunud võimalus luua kunstiteosest eraldi kunsttükk. Paljast eluloofilmist on ilmselt väheks jäänud ja otsustatud on ambitsioonikama projekti kasuks. Paraku selleks et luua uut kvaliteeti, peab olema ise tugevam kunstnik. Praegusel juhul on materjalile alla jäädud.
Teame, et on ka teistsuguseid näiteid. Ken Russelli «Lisztomaanias» (1975) näeme «The Who» solisti Roger Daltrey esituses Ferenc Liszti, kes tänu reissööri tahtele kehastab korraga nii sajandi popiidolit kui ka ajastu üldist hullust. Või Milo Formani «Amadeus» (1984), mis näitab meisterlikult geeniuse ja tühisuse kokkupõrget.
Vajalik film
Tegelikult on sellest kõigest kahju, sest materjal on väärt tugevamat lugu. Malkovichi Klimt sonib surivoodil küll lilledest, meenutades «Kodanik Kanei» kuulsat rosebudi, kahjuks on nii palju lahtiseid otsi jäänud kokku sõlmimata, et surija viimased sõnad kaovad tähendusetusesse.
Siiski, pärast nuttu ja hala tahaks ikkagi avaldada vaimustust, et Eesti publik saab selliseid filme kinos vaadata.
Parafraseerides Voltairei kuulsat lauset «Mu härra, ma ei jaga teie vaateid, kuid olen valmis surema selle eest, et te võiksite neid avaldada» siinse artikli kontekstis, kõlaks see järgmiselt: «Mu härra, mulle ei meeldinud teie film, kuid olen valmis andma oma parima, et saaksime sääraseid filme suurelt linalt vaadata.»
Uus film kinolevis
«Klimt»
Reissöör Raoul Ruiz
Austria-Prantsusmaa 2006
15. maist Tallinnas
Sõpruse kinos