Postimehele andis eksklusiivintervjuu Tartus täismajale esinenud iiri tippkoomik Dylan Moran.
Hullumine käib asja juurde
8. oktoober 2013, 16:08
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mullu Tallinnas vene kultuurikeskuses kolmel korral täismaja naerutanud iiri tippkoomik Dylan Moran tuli oma show’ga nädalavahetusel taas Eestisse, sedapuhku Tartusse. Tuur on küll sama nimega, mis eelmiselgi aastal, «Yeah, Yeah», tartlaste pihta lendavad huumorikuulid olid aga lõviosas värsked ning paljuski otse Tartuga seotud. Mis aga endiseks oli jäänud: taas täismaja, taas non-stop-naerukrampides publik.
Kuidas tuur seni olnud on?
Väga hea on olnud. Kõik kohad on nii erinevad. Muidugi te jagate väga paljut Läti ja Leeduga, aga sa ei tea kunagi piisavalt palju. Sa pead arvama, oletama, mis on kõige olulisem aspekt või iseloomujoon igas kohas. Samamoodi ei ole kunagi piisavalt palju aega, sest sa oled alati liikumises, valmistud järgmiseks etenduseks. Nii et sa mängid pidevalt kulli, üritad iseendale järele jõuda.
Kas olete juba jõudnud Tartus ringi ka vaadata?
Jaa, pisut olen. Muidugi ma tean elementaarseid asju Tartust, et see on kuulus ajalooline ülikoolilinn, see on väike ja vaikne, inimesed on väga sõbralikud.
Ma küsisin siinsetelt inimestelt, kas te teete mingisuguseid nalju Tallinna kohta, ja keegi ütles, et Tallinna kohta räägitakse, et see on liiga kiire ja hullumeelne, mis on mulle loomulikult naljakas, arvestades, et kõik teie naabrid on aastaid teinud nalju selle kohta, kuidas Eestis on kõik aeglane. Kui teie teete nalju sellest, kuidas Tallinn on liiga kiire, siis peab Tartu olema ikka väga rahulik ja lõdvestunud koht.
On, eriti pühapäeval. Kui suures osas on teie etendustes see inimene, keda laval näeme, tegelaskuju?
Ma olen selle kõige keskel, nii et mul on raske seda näha. Ma ei näe puude taga metsa, ma olen ise keset metsa ja ei tea midagi. Ma ei tea, kui palju on seal mind ja kui palju tegelaskuju.
Loomulikult on etendused kontrollitud ja ma mõtlen neid ette. Mingil määral. Aga üldiselt on see ikkagi üsna jazzy, ma ei tea, kuhu ma lähen ja kuhu välja jõuan. Mul on märkmed ja teemad, aga ma ei tea, kuidas konkreetne õhtu end välja mängib.
Nii et ei ole mingit maski, mida etenduseks ette panna?
Ei. On minu nägu ja paar sokke.
Aga üks teine tegelaskuju? Kui öelda Dylan Moran, tuleb paljudel esimesena silme ette ikkagi Bernard Black ja «Black Books».
See oli muidugi palju rohkem tegelane. Kui ma käituks nagu Bernard, oleks keegi mu ammu ära tapnud. Aga muidugi alati on hea kuulda, et inimestele see sari ikka meeldib, et see meeldib ka eestlastele, inimesed mäletavad seda ja räägivad sellest.
See on üllatav, võiks arvata, et see on vaibunud ja unustatud, aga võib-olla internet on seda kauem aktuaalsena hoidnud. Ilmselt on see olemas näiteks Netflixis või milleski sarnases.
Bill Bailey, kes samuti suuresti «Black Booksi» kaudu tuntud on, tuleb ka varsti Eestisse esinema ...
Jaa, see on väga hea uudis. Minge kindlasti vaatama. Ta on fantastiline, teda peab nägema. Ta on suurepärane koomik ja tal on fantastiline etendus. Väga naljakas. Ta räägib ja teeb muusikalisi nalju, ta on imeline koomik, ma olen suur fänn.
Millest te oma etenduses räägite?
Ma räägin maailmast, mulle pakub väga huvi just siinne osa maailmast, ida on mind väga pikka aega paelunud. Tahaksin muidugi rohkem teada ja rohkem mõista. Ida ja lääs on ikka veel üle saamas külma sõja järelnähtudest. Minu vaatepunktist oleme kõik sugulased, hõimlased, aga me teame teist nii vähe, me ei suhtle nii palju, kui peaks, kuigi muidugi on olukord praeguseks juba palju parem.
Iirimaal on umbes 2500 eestlast, võib-olla pisut rohkem, palju lätlasi ja leedukaid. Kõik segunevad omavahel ja kõik on palju parem. Ma arvan, et see on ka demokraatiale tervislikum, sest inimesed saavad rääkida ja olukordi võrrelda. Me peame saama omavahel suhelda, et eri paiku võrrelda ja maailma mõista.
Kas mõnes paigas on ka mingid tabud või teemad, mida te oma etendustes kindlasti ei puuduta?
Jah, ma küsin igas riigis, mis on sealsed tundlikud teemad, ja mõnikord see üllatab. Näiteks kui läksin Venemaale, siis ma arvasin, et selleks on poliitika, aga on hoopis religioon. See on muidugi üllatus ilmselt ainult mulle, sest ma olen ignorant.
Eesti on samas maailmakuulsalt ateistlik, see on huvitav. Keegi ütles eile õhtul, et see on sellepärast, et eestlased lihtsalt otsustavad koos : «Kas me teeme seda? Me ei tee seda? Olgu, sobib.» Religiooniga samamoodi: «Religioon? Ei? Okei, bye-bye.»
Teilt on Ameerikas varsti välja tulemas telesarja avaosa ja loodetavasti siis ka terve seriaal.
Jaa, ma kirjutan seda just. Ma ei saa sellest veel tegelikult midagi rääkida, aga see on pooletunnine komöödia.
Ja ilmselt ei tasu oodata midagi, mis väga «Black Booksiga» sarnaneks?
Ei, see on hoopis teistsugune. Tegemist tuleb konfliktidega, niipalju tohin öelda. Aga kirjutamine käib veel, nii et on vara. See on alguses muidugi väga halb, siis tuleb seda muudkui paremaks kirjutada. Siis lähed algusesse tagasi ja vihkad seda kõike ja muudkui alustad uuesti ja muudad seda paremaks. Siis lähed hulluks ja ei saa hingata ja tahad surra, aga see on okei, see käib asja juurde. Komöödias üldse.