Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Prints Augusti õnn

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Tartu Kunstimuuseumis näeb August Künnapu isikunäitust «Elujõgi». Pildil vasakult August Künnapu ja Ilmar Kruusamägi. | FOTO: Kristjan Teedema

August Künnapuga tutvumine oli piinlikult lõbus. Kümmekond aastat tagasi hakkasin näitustel nägema August Künnapu maale. Väga huvitav naivism, segu mitmest põlvkonnast, oskustest ja oskamatustest. Miks ta küll varem lagedale ei tulnud?

Minu talupojast äi August oli sündinud 1894. aastal. Noo, saja-aastane see kunstnikust August ikka ei ole, maalides olev energia räägib vähemalt 70-aastasest.

Sel kevadel kuulen, et Tampere Majas toimub kohtumine Vilen ja August Künnapuga. Küsin, et kas nad on sugulased. Isa ja poeg, vastatakse. Ehmusin oma rumalusest, Vilen Künnapu ju kuulus arhitekt, ei julgenud edasi pärida, kes kumbki on.

Minu jahmatused jätkuvad Tampere Majas, kui lavale astub mustajuukseline prints, kelle ilu pimestab sadade neidude silmi.

Midagi sarnast on printsi kunstiga. See on sümbioos täiesti kokkusobimatutest elementidest. Piltidel kajastuvad paljud XX sajandi kunsti saavutused, nähtud ja loetud oma isa rikkalikus raamatukogus. Need kogemused ei ole üle võetud mehaaniliselt, kõige enam esinevat pinnalist geomeetriat ei saa otseselt seostada ühegi stiiliga. Puhtal kujul ei näe ka autodidaktilist naivismi, mis püüab olla võimalikult realistlik ja lummab sealjuures just oma saamatusega. Muidugi peab peale siiruse olema veel midagi sõnulseletamatut.

August Künnapu puhul jätkub ka sõnu. Peale hiilgava värvimeele on tal suurepärane kompositsioonivaist, viimases võib juba olla õpitust. Künnapul on lapsikult valed proportsioonid ja rakursid, kuid haritud inimese eneseteadvus. «Hea kunst koosnebki vigadest,» põhjendab ta.

Originaalsemate lahenduste hulka kuuluvad portreed. Nägu koosneb hästi tasakaalustatud kumerajoonelistest ja rõõmsavärvilistest pindadest, mis alati raamistavad valge täpiga silmi ja alati on huuled erepunased. Kui Enn Põldroosi portreedes haarab vaatajat poirot’lik nuhkimine inimhingede saladustes, siis August Künnapu juures võlub puhas maalimisrõõm ja monumentaalne nägemus. Portreteeritav on enamasti võetud fotodelt ja see isik on rohkem ettekääne teha huvitav pilt või  austusavaldus mõnele kuulsusele. Sarnasus on teisejärguline, karakterist rääkimata.

Eri rubriik on prints Augusti kassilembus. Tõepoolest, tema kiisud ongi kõige ilusamad siin maamuna peal. Ühe kuninglikust soost kõutsiga kohtus meie prints Supilinnas.

Tartu viltuses majas eksponeeritav näitus kannab pealkirja «Elujõgi» ja kujutab inimese elu sünnist surmani. Näeme lapse sündi, siis inimese mitmeid tegevusi, sportimist, musitseerimist, õppimist ja targaks saamist. Viimast sümboliseerib Juri Lotman oma  viimases loengus.

See on triviaalne lugu, kõik pildid kujutavad kõigile teada olevaid ja palju nähtud sündmusi, aga Künnapu oskab oma maalidesse sisse panna «maagilise miski», nagu ta ise ütleb. Kõige põnevamalt kukuvad autoril välja kõige raskemad teemad, nagu seda on spordivõistlused. Ja võib-olla sellepärast, et neis on kõige rohkem vigu.

Need vead on koos võrratu värvi ja joone rütmiga, koos helguse ja positiivsusega.

See on õnneliku inimese õnnelik maailm. Tegemist on ju printsiga.

Näitus
August Künnapu isikunäitus

«Elujõgi»

Näitus Tartu Kunstimuuseumis on lahti 12. jaanuarini

Tagasi üles