Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Jalgrattad kui teadvuse muutmise masinad

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Filmimeeskond jälitas Tour d’ÖÖ osalisi terve aasta kaamerate ja mikronidega. | FOTO: Jaanus Ree

Jaan Tootseni pooletunnises filmis «Velosoofid» võib näha tuhandeid jalgrattaga sõitvaid inimesi, aga mitte keegi neist ei ole jalgrattur. Jalgratta leiutajate eesmärk oli luua odav vahend inimeste lihasjõul punktist A punkti B liigutamiseks.

Jalgratturiteks muutusid inimesed siis, kui nad hakkasid jalgrattas nägema võimalust energia kokkuhoidmise asemel selle veelgi suuremaks kulutamiseks. Jalgratturid on need, kes tõstavad ratta maasturi tagaluugile ja sõidavad spordiriietes linna lähedale metsa müttama või väntavad turvaauto saatel Tallinnast Tartusse nagu peaminister.

Anarhiline laulupidu

Tootseni film tegeleb inimestega, kelle jaoks ratas on keha pikendus. Näiteks massisõidu Tour d’ÖÖ korraldajad Rasmus Kaljujärv, Risto Kalmre, Jaagup Jalakas jt. Ma ise loobusin Tour d’ÖÖl käimast siis, kui osalejate arv ületas tuhande piiri. Siis ei olnud see enam mõnus öine rattasõit, vaid anarhiline laulupidu.

Selliste masside ohjamine võttis ka korraldajatel junni jahedaks, nagu filmis välja tuli. Aga loomulikult on see, nagu ka Tipp d’Und, kus tipptunniaegsesse südalinnaliiklusesse sadu jalgrattureid lahti lasti, suurepärane võimalus ametnikele ja autokasutajatele teadvustada, et siin linnas on olemas kodanikud, kes ei vajagi oma igapäevaseks elutegevuseks fossiilsete kütuste põletamist.

Samas ei andnud filmitegijad sõna oma suhtumise väljendamiseks ei korrakaitsjatele ega linnaametnikele, keda Tour d’ÖÖ korraldajad oma sõnul ei vaevunudki massisõidust informeerima. Saati siis frustreeritud autojuhtidele.

Filosoofilisemat suunda esindavad filmis kaks erakut, bioloog Fred Jüssi ning kirjanik ja semiootik Valdur Mikita. Nende jaoks on jalgratas peale kulgemisvahendi ka maailma tajumise riistapuu.

Jüssi võrdleb ratast fotoaparaadi või mikrofoniga, mis võimaldab tal maailma mingeid aspekte tajuda, lahti mõtestada ja salvestada. «Ta on nii vahetu ... ja saad seda sõtkuda!» rõõmustab ta.

Mikita räägib: «Kui jalgratta oleksid leiutanud Tiibeti mungad, siis nad oleksid seda kasutanud meditatsioonivahendina.» Ilus on seda pilti ette kujutada, oranžides rüüdes buda mungad mägedes palvusetuure tegemas.

Oma mulli asi

Mikita harrastab seda sama oma vedrustatud maastikuratta seljas Lõuna-Eesti küngaste vahel ning räägib väga veenvalt, kuidas jalgratta kiirus avab talle hoopis uue võimaluse valguse, värvide ja lõhnade tajumiseks.

Need kaks meest võtsid kenasti sõnadesse selle, mida on tundnud vast igaüks neist tuhandetest, kes Tour d’ÖÖ massisõitudel või lihtsalt rattaga oma igapäevaseid asju ajades on tundnud: see on teadvuse muutmise masin.

«Velosoofid» on subkultuurifilm, mille sihtrühm on just need inimesed, keda ekraanil näeb. Selline oma mulli asi. Armas, südamlik ja ainult hulludele. Rattasõidu võludest ei saa siin midagi teada ei närvilised autojuhid, kelle meelest ei tohiks ratast üldse asfaldile lasta, ega linnaametnikud, kelle meelest kaherattalised oma nõudmistega autokeskset linnaplaneerimist ainult segavad.


«Velosoofid»

(Eesti 2013)

Autor ja režissöör Jaan Tootsen

Kinos Sõprus 6.–10. detsembril

Sarjas «Eesti lood 2» jõuab ETV ekraanile 11. detsembril kell 22.30

Tagasi üles