Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Uuel nädalal vallutab Tartu muusikafestival «Klaaspärlimäng»

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Festivali «Klaaspärlimäng» kunstiliselt juhilt Peeter Vähilt tuleb esiettekandele Tartu raekoja kelladele ja puhkpilliorkestrile kirjutatud uudisteos «Maa ja taeva vahel». | FOTO: Marina Puškar

Tartus tuleb esitusele teos, mille mängimiseks peavad muusikud neli päeva mediteerima ja paastuma



Juba 16. korda toimuva festivali «Klaaspärlimäng» korraldaja ja kunstiline juht Peeter Vähi on ka sel aastal jäänud kindlaks algsele ideele: leida uusi ja põnevaid seoseid eri kunstiliikide vahel ning kasutada kandva ja siduva jõuna kaunimat neist – muusikat.

Peeter Vähi lisab, et läbi aastate on püütud publikule tutvustada ka mõnda erilist ­pilli ja pakkuda selle kuulamise-(taas)avastamise rõõmu ­tavapärasest erinevas kontekstis. Vähi lisab, et tänavuseks «ekstreemsuseks» on nelja meetri pikkune alpisarv.

Vähi on kindel, et enamik inimesi ei teagi, et ka niisugusele huvitavale instrumendile on kirjutatud kontserte koos sümfooniaorkestriga. 16. juulil pakutakse kuulajatele võimalust osa saada Itaalia kõige tunnustatuma alpisarvemängija Carlo Torlontano virtuoossest esinemisest koos Euroopa Liidu Kammerorkestriga.

Tippkitarristide öö

Festivali avamise au kuulub 15. juulil koos Tallinn Sinfo­niettaga aga kahele maailma mastaabis väljapaistvale kitarristile: Austraaliast pärit Slava Grigoryanile ja Rémi Boucherile Kanadast.

Vähi nendib, et kahe niisuguse tippkitarristi toomine ühele festivalile võib mõjuda isegi «priiskamisena», kuid seda suurem on tõenäoliselt publiku rahulolu, seda enam, et 16. juuli hilisõhtul astuvad mõlemad koos üles Jaani kirikus toimuval «Kitarriööl».

Nii Grigoryan kui ka Boucher on maailmalavadel väga nõutud muusikud ja nende publikumenu on alati tohutu. Boucheri taseme kohta toob Vähi kaks, kuid see-eest ilmekat näidet: elu ühel pingelisemal loomeperioodil osales Boucher pooleteise aasta jooksul kaheteistkümnel(!) tippkonkursil ja lahkus kõigilt kas grand prix’ või esimese preemiaga; tema hiljutisele soolokontserdile Venemaal Habarovskis kogunes Saku suurhalli mõõtu saali mitmetuhandeline publik, nagu poptähe kontserdile.

Kohe pärast esimesi ülesastumisi imelapseks tituleeritud, tänasel päeval Sonyga soolo­plaate välja andvat Grigoryani ei olnud Vähi sõnul omal ajal kellelgi lihtsalt rahaliselt võimalik Eestisse tuua. Võib-olla oleks see unistuseks jäänudki, kuid tänu loomingulistele (Grigoryan on muu hulgas ette kandnud Vähi «The White Concerto» kitarrile ja orkestrile aastal 1991) ja sõbralikele isiklikele suhetele on see nüüd Vähi sõnul lõpuks võimalik.

Vähilt uus teos

Järgmisel pühapäeval kantakse ette aga heliloojast festivalikorraldaja Peeter Vähi Tartu raekoja kelladele ja puhkpilliorkestrile kirjutatud teos «Maa ja taeva vahel». Kuigi helilooja sõnul kõlab pealkiri ehk filosoofiliselt, on tegelikkus märksa proosalisem: «Erinevalt kellamees Lible aegadest ei tõmmata tornikellasid enam nöörist, vaid juhitakse elektroonilise klaviatuuriga.

Kuna seda saab teha vaid teatud tegevusraadiuses, tingis see ka minu asukoha kellamängu juhtijana – ma istun ettekande ajal tõstukikorvis sõna otseses mõttes maa ja taeva vahel.»

Autor lisab, et esiettekande teeb tema kui looja jaoks eriti põnevaks asjaolu, et kuna raekoja kelladega orkestril proovi teha polnud võimalik, kuuleb temagi teost terviklikuna alles selle esiettekandel.

Sama päeva õhtul saavad klassikalis-romantilise klaverimuusika austajad aga tõeliselt «maiustada», sest pianist Kalle Randalu astub Jaani kirikus üles Beethoveni «Kuupaistesonaadi» ja Chopini kavaga ning see pakub ilmselt tunnetele-mõtetele sama palju võimalusi maa ja taeva vahele tõusta.

Muusikud peavad paastuma

Vähi tõstab festivalikavast eraldi esile 18. juulil esinevat ansamblit U:, kelle kutsumine oli tingitud eelkõige Karlheinz Stockhauseni ülipõneva helikeele ja filosoofiaga teose «Aus den sieben Tagen» ettekandmisest.

Loojana on Stockhausen ebatavalise helikeele ja filosoofiaga, teiseks pole viieteistosaline teos (Tartus kantakse ette seitse) kirja pandud tavapärases noodikirjas ning autor on sellele muusikute tarbeks lisanud mahukad soovitused.

Ka on tal esitajatele kindel nõue: nad peavad neli päeva varem minema esinemispaika, seal üksinduses mediteerima, magama minimaalselt ja paastuma.

Helilooja eeldab, et see kõik tekitab muusikutes teose ettekandmiseks vajaliku  meeleseisundi, mis muu hulgas välistab vajaduse mõelda, miks ja kuidas ma seda teen.

«Kui see juhtub,» täpsustab Vähi, «soovitab autor mängijal mäng katkestada. See ongi ühtaegu muusika ja  meditatsioon ning kuigi seda ei ole võimalik ette ennustada, haarab see meeleseisund parimal juhul ka publiku. Soovitan seda kontserti eelkõige neile, kes otsivad midagi väga erilist.»

Üheks omapäraseks koosluseks on kindlasti ka sama päeva hilisõhtul festivali klubis esinev Gruusia etno-džässi esindav The Shin, kellele lisavad tundlikke klassikalisi nüansse läti muusikud, eesotsas dirigendi ja sealse vaieldamatult parima oboemängija Normunds Šnēga.

Vähi tunnistab, et ei tea, mis sellest esmapilgul kummalisest kooslusest sünnib, kuid usub, et kuna tegu on väga professionaalsete muusikutega, saab see suure tõenäosusega olema väga põnev.

Sumera ooper uues kuues

Kummarduse varalahkunud helilooja Lepo Sumera kuuekümnenda sünniaastapäeva puhul teeb festival koostöös Lepo Sumera Ühinguga 19. juulil. Õhtu esimeses osas kõlab Lepo Sumera kaunis kammermuusika ning teises tuleb Risto Joosti juhatatava Tallinn Sinfonietta ja sopran Janne Ševtšenko esituses ettekandele kolmteist aastat tagasi kirjutatud kammerooperi «Olivia meistriklass» uuendatud versioon, milles klaveril ja süntesaatoril on kaastegev helilooja tütar Kadri-Ann Sumera ja jutustajana Peeter Volkonski.

«Lepo oli suur elektroonikamuusika fänn ning ta võttis tihti ette mõne oma suhteliselt akadeemilise teose ja hakkas sellega helipuldis «mängima», lõpuks kujunes sellest mingi orkestraalne elektroonilis-sümfooniline kompositsioon.

Kuna me praegu Lepot helipulti kutsuda ei saa, siis võtan tema kunagise kolleegina õiguse, julguse ja ka vastutuse teha seda tema eest, lootes, et ta jääks kuulduga rahule,» selgitab Vähi oma rolli. Oma panuse lisab ooperile videopildi kaudu Jüri Tallinn.

Eri stiilide ja žanrite piirimail kõndiv ning kindlasti üllatusterohkeks ja emotsionaalseks tõotab kujuneda ka festivali lõppkontsert Püssirohu keldris, kus astub üles Peterburi Terem kvartett. Nüüdse kava puhul võib Vähi sõnul jääda mulje, et kavalehel on midagi segi aetud: mängitakse nimelt Bachi ja Schubertit – midagi enam akadeemilisemat nagu olla ei saakski.

Kuid seda tehakse väga ebatavalise instrumentaalse koosseisuga: kaks domrat, kontrabass-balalaika ja bajaan!

Festival «klaaspärlimäng»

•    15.–20. juulini Tartus

•    Kunstiline juht Peeter Vähi, kunstiline nõustaja Risto Joost

•    Täpsem info: www.erpmusic.com/Klaasparlimang2010

Tagasi üles