50. sünnipäeva tähistav Mart Juur: lugeja on eksootiline loom

Mart Juur on raamatukogude kirglik püsikunde. Neist kõige kodusemaks nimetab ta Gonsiori tänaval asuvat Torupilli raamatukogu, mille riiulite vahel kõndis ta ka läinud neljapäeval. Foto: Mihkel Maripuu

Humorist, kirjandus- ja muusikakriitik, luuletaja, stsenarist, meelelahutaja, Postimehe «Juurika» toimetaja, kommentaator – seda kõike on Mart Juur.

Võtsin kolleegi sel puhul intervjueerida, kasutades ühtlasi luba teda sinatada. Vestlus temaga sujus sama vaimukalt, nagu tunneme meest ennastki.

Kõlab muidugi klišeelikult, aga pean sinugi puhul ütlema: mees nagu orkester. Kuidas küll jõuad? Ja kui jõuad, siis mis sulle nendes jõudmistes kõige meelepärasem on olnud?

Meid eestlasi on nii vähe, et igaüks peab vähemalt kolme mehe eest väljas olema. Kõik rabavad mitmel rindel ja seetõttu paistabki Eesti palju suurem välja, kui ta on. Aga võib-olla olen lihtsalt ahne ega raatsi millestki loobuda. Ühte asja tehes puhkan teisest. Lehte tehes puhkan televisioonist, diskot tehes lehest jne.

Ning muidugi on mul vedanud, et saan tegelda asjadega, mis mulle päriselt meeldivad. See on suur privileeg ja olen selle eest tänulik – põhiliselt loomulikult iseendale, aga ka kõigile neile, kes lubavad mul seda privileegi nautida. Kui küsitakse, kes sa oled, siis ma vastan, et olen ajakirjanik.

Teine klišee: me kõik tuleme lapsepõlvest. Mida sina sealt oled saanud, kaasa võtnud?

Mida aasta edasi, seda selgemalt hakkab kohale jõudma, kui palju head on vanemad ja kodu mulle andnud. Aga kui hakata nüüd tõsiselt seda teemat lahkama, läheks vastus juba kirjanduseks kätte. Aga meie siin tegeleme ajakirjandusega, eks ole.

Kolmandat klišeed ei tule. Räägime sinust kui humoristist. Huvitaval kombel peetakse mõlemaid, nii luuletajaid kui ka humoriste, olevaks «linnukesega». Mis sa arvad, millest niisugune suhtumine?

Sellepärast, et humorist täidab ühiskonnas – kas just metsasanitari – pigem kojanarri või külaullikese rolli. Humorist võib teinekord rääkida ebameeldivatest või päris koledatest asjadest. Siis see teadmine, et ta teeb lihtsalt nalja, natuke nagu trööstib kuulajaid. Ja annab hea vabanduse, miks ei pea veel kohe ojasse jooksma.

Ise pean küll nii luuletamist kui ka naljategemist nõudlikuks ja väga paljudele kättesaamatuks tegevuseks. See on kogu aeg nagu köielkõnd. Kui libastud labasusse, oled kadunud mees. Vähemalt selleks korraks. Kuidas on selle piiri tunnetusega? Oled ka ise ehk vääratanud?

Muidugi olen, korduvalt. Ja muidugi tunnen selle kohe ära. Kui niisugune asi juhtub, on väga piinlik. Ma kahjuks nii kaugele pole veel jõudnud nagu Arvo Pärt, kes ütles, et elada tuleb pidevalt kahetsedes.

Aga mida siis teha? Ütled lihtsalt endale, et kuradi lollakas, ära enam niimoodi tee. Ja katsud õppust võtta. Kuni see juhtub jälle.

Sinust on saanud «kirjandusminister». Õige mees, kellelt küsida – missugune on eesti kirjanduse tervis?

Jah, ma olen nagu mingisugune Eesti teeneline valvelugeja. Eks kirjandus ole samamoodi killunenud ja niššidesse jagunenud nagu popmuusika. On mitu erinevat eesti kirjandust ja on võimalik lugeda ainult ühte neist, puutumata kokku mõne teisega. Mõned suured üldrahvalikud autorid on ikka olemas, keda kõik loevad, ehkki võib-olla kõik neid ühtemoodi ei armasta.

Kirjanikke on meil palju, õnneks hetkel mitte veel rohkem kui lugejaid. Mingis mõttes on lugeja tõesti juba eksootiline loom, võiks hakata korraldama lugeja kohtumisi kirjanikega, nii nagu vanasti korraldati kirjaniku kohtumisi lugejatega. Kus siis lugeja vastaks kirjanike küsimustele, kuidas ta loeb ja kas ta tunneb ka mõnikord hirmu või hoopis põletavat inspiratsiooni uut raamatut lugema hakates ning kas ta on ka midagi sahtlisse lugenud.

Intervjuu täisversiooni saab lugeda paberlehest või Postimees Plussist.