Seda Taani muusikameest, kes teisipäeval Tallinnas esineb, ei tea küll viimane kui üks inimene maailmas, kuid need, kes teavad, oskavad hinnata ja kiidavad. Trentemøller on andnud välja kolm albumit, mis kõik on olnud üsna eriilmelised. 2006. ilmunud debüüdi «Last resort» elegantne techno on eelmisel aastal välja antud kolmandaks albumiks «Lost» muutunud millekski hoopis ähvardavamaks ja samas atmosfäärilisemaks.
Ka on Trentemølleri kaubamärgiks võimsa visuaaliga lavasõu, mille disaineriks bändikaaslane Hendrik Vibskov. Esimest korda tulid nad oma visuaalse koostööga välja 2009. aastal Roskilde festivalil, kus Trentemøller oli oranži lava peaesinejaks ja andis kontserdi 60 000-pealisele publikule. Seda peetakse ka üheks tema karjääri tähiseks.
Teil on praegu käimas turnee, mille käigus ka Tallinna jõuate. Kuidas tunne on?
Hea tunne on. Ikka on hea käia ja mängida inimestele asju, mille kallal oled stuudios nii kaua vaeva näinud. Bänd on mul ka hea, nii et lusti on palju. Hetkel oleme just teel Firenze poole, kus mängime homme.
Kui stressirohke üldse üks tuuritamine on? Teil on nüüd peaaegu kaks kuud seda kõike ees.
Meil on väga professionaalne meeskond, nii et see võtab stressi ja pingeid kõvasti maha. Mängime peaaegu igal õhtul uues linnas, mängime, läheme hotelli, järgmisel päeval tuleb liikuda. Meeskond õnneks toimib nagu kellavärk, sätivad aparaadid üles ja nii on meil mahti ka rahulikult kohvi juua ja isegi näiteks kunstimuuseumis käia. Nii et pole nii kole midagi.
Turnee teine pool sõidab läbi USA. Olete ka varem USAs mänginud. Mis on Euroopa ja USA publiku erinevus?
Kõige naljakam asi ongi, et tegelikult pole vahe üldse nii suur. Millegipärast kiputakse nii arvama jah. Inimeste reaktsioonid muusikale on üsna sarnased, eriti instrumentaalmuusikale, kuna selle keelt võib ikkagi nimetada globaalseks. Kui esimest korda USAs mängisime, sai mõeldud küll, et kes ikka tuleb jne – väike pelgus oli. Rahvast aga tuli ja lugusid teati. Eks internet muidugi ka tee seda elu lihtsamaks. Mängi sa siis Islandil või New Yorgis.
Teie muusika on väga kinemaatiline. Mitmed tuntud režissöörid, näiteks Pedro Almodóvar või Oliver Stone, on teie muusikat oma filmides kasutanud. Olete suur filmihuviline?
Olen jah. Või isegi rohkem filmihelide sõber. Midagi neis on. Eriti on mõju avaldanud David Lynch. See, kuidas tema oma filmides muusikat kasutab. Mulle meeldib, et ta töötab selliste heli väikeste kihistustega ja see on midagi, mida ka mina oma muusikas püüan teha. Naha alla pugevad helid. Teha midagi, mis ei ole kohe nii selge. Et sul on selline ilus muusika, aga selle all või varjus toimub hoopis midagi muud, midagi veidramat.
Teid niimoodi spetsiaalselt filmi jaoks muusikat kirjutama pole kutsutud?
Kuus aastat tagasi ühe taani filmi jaoks tegelikult tegin. Aga mulle sobibki niimoodi rohkem, kui režissöörid kasutavad mu varem kirjutatud muusikat. Almodóvar näiteks tahtis saada loost osasid eraldi – trummid, bass, kitarr eraldi –, et siis need ise vastavalt vajadusele kokku miksida. See oli lõbus, sest olen tema talendi suur austaja ja arvan, et tulemus sai hea. (Filmiks «Nahk, milles ma elan», 2011 – J. A.)
Te olete ühes intervjuus öelnud, et ei teeks kunagi muusikat näiteks McDonald’si reklaamile. Miks ka mitte?
Mulle meeldib enda muusika tegemisele keskenduda ja mul ei oleks võib-olla ka sellist aega, et reklaamile muusikat kirjutada. Kasutatud on tegelikult reklaamis ka. Mulle on ka see oluline, mis eesmärkidel mu muusikat kasutatakse ja kas ma sellega suhestun. Mu eesmärk ei ole reklaamidele muusikat kirjutada, aga kindlasti olen mõnele firmale avatud, kes tahab mu muusikat kasutada, kui sel on mõtet. Tihti ütlen «ei», sest leian, et pole mõtet.
Kas teile hamburgerid maitsevad?
Hamburgerid?!?! (Mõtleb.) Jah, maitsevad. (Naerab.)
Teid peetakse perfektsionistiks.
Üldiselt küll ja eks ma olen ka. Samas meeldivad mulle ka väikesed vead, teatav allumatus, mis võib muusikat heas suunas juhatada. Saundi mõttes olen ma küll perfektsionist.
Teie muusika on tume ja vahel isegi õudne, ise olete küll nimetanud ennast optimistiks. Kuidas on võimalik säilitada optimismi neil üsna tumedatel aegadel, milles praegu elame?
Ajad on keerulised tõesti. Aga mind teebki õnnelikuks või optimistlikuks see, et ma saan muusikaga tegeleda ja selles ennast väljendada. Oma natuke keerulisemad ja natuke tumedamad meeleolud saan kõik muusikasse kanaliseerida. Kui mul muusikat poleks, arvan, et siis ma läheks hulluks, siis ma ei teaks, kuidas oma emotsioonidega ümber käia. Muusika teeb mind optimistlikuks.
Rock Café uksed avatakse teisipäeval kell 19.