ARVUSTUS. Nädala plaat: melanhoolne maestro

Leonard Cohen hakkas alles võrdlemisi küpses eas muusikat salvestama. 1967 ehk oma debüütalbumi ilmumise ajaks oli senine romaanikirjanik ja luuletaja juba kolmekümnendate keskpaigas. Eks sellest ajast saadik ole muidugi kõvasti vinüüli plaatideks pressitud. Paari nädala eest sai Cohen pidada oma kaheksakümnendat sünnipäeva.

Eluiga on järk-järgult pikenenud. Arvatakse, et see inimene, kes elab 150-aastaseks, on tänaseks juba sündinud. Seenioride päralt on tulevik. Erinevate teadusharude võidukäigu koosmõjul saab pikk eluiga loodetavasti olema ka kvaliteetne ning ei sunni tegema olulisi järeleandmisi kultuuritarbimises, sealhulgas muusika nautimises ega ka selle tegemises. Kellest saab esimene bänd, kes tähistab 80 aastat koosmängimist? Kes on esimene artist, kes läheb 100-aastaselt tuurile?

Stiilset ja karismaatilist Cohenit on läbi aastakümnete saatnud pühendunud fännide armee, kes ihaldavad kas just sissekirjutust meistri melanhooliamaailma, aga kindlasti regulaarseid puhkuse- ja teraapiareise sinna. Fännid teavad, et Cohen on maailma parim poeet. Coheni diskograafia on tähelepanuväärne algusest peale. Juba 1969. aasta albumil «Songs From A Room» oli tal välja arenenud omamoodi elegantne tülpimus ja stiilne roidumus. Need on siiani tema brändiks, vokaal on vaid oluliselt madalamaks vajunud. Coheni fännibaas on üsna kirju, aastate jooksul on see sisaldanud nii punkareid kui hipstereid, uusromantikuid ja yuppie’sid. Cohenit võib mitut moodi mõista, Cohenit võib mitmeti tõlgendada. Ilmselt on Coheni tribuutalbumeid märgatavalt rohkem kui tema sooloplaate. Eriti sagedasti ta stuudiosse just tormanud ei ole, kui nii pehmelt öelda. Aga kui kord juba läheb, siis ütleb nii, et on öeldud.

«Popular Problems» on Coheni 13. stuudioalbum. Räägitakse, et juudi päritolu Kanada zen-mediteerija sundisid stuudiosse rahaprobleemid. Võimalik, kuid mingit hinnaalandust või nostalgilist käsipõsakil küünlavalgel mõmisemist, loorberipärg peas, vanameister endale ei luba. Kuigi jätab kõik oma minoorsed kaubamärgid alles, alates iseloomulikust jutustavast vokaalist, hõredast minimalistlikust helipildist, folgihõngulisest harmooniaküllasest popist ning kõige kohal hõljuvast ängi- ja nukrusepitserist. Pole midagi öelda, kombinatsioon külmast rahust ja palavikulisest põlemisest on endiselt mõjus ja sugestiivne.

Kuula stiilinäidet: