Täna anti Nobeli kirjanduspreemia prantsuse autorile Patrick Modianole. Ta on avaldanud ligi 30 teost, peamiselt romaane, ent ka näiteks lasteraamatuid. Tema kesksed teemad on komisjoni sõnul mälu, unustus, identiteet ja süü.
Loe katkendit värske Nobeli kirjanduspreemia laureaadi romaanist
9. oktoober 2014, 16:24
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Postimees avaldab Patrick Modiano romaanist «Silmapiir» kolm esimest lehekülge.
Prantsuse keelest tõlkinud Jana Porila. Kirjastuselt Eesti Raamat ilmunud «Silmapiir» on müügil raamatupoodides.
***********
Juba mõnda aega mõtles Bosmans üksikutele episoodidele oma noorusest, hakitud seosetutele episoodidele, nimetutele nägudele, põgusatele kohtumistele. See kõik kuulus kaugesse minevikku, ent kuna need lühikesed stseenid ei olnud seotud tema ülejäänud eluga, jäid nad ebamääraselt rippuma igavesse olevikku. Ta ei lakka kunagi endale selle kohta küsimusi esitamast ega saa kunagi vastuseid. Need pudemed jäävad talle igavesti mõistatuslikeks. Ta oli hakanud neist nimekirja koostama, püüdes kõigest hoolimata leida mingit pidepunkti – kuupäeva, täpset kohta, nime, mille õigekirja ta ei teadnud. Ta ostis mustast moleskiinist märkmiku ning kandis seda kuue sisetaskus, see andis talle võimaluse teha ülestähendusi ükskõik millal päeva jooksul, kui vaid mõni katkendlik mälestus peast läbi käis. Talle tundus, nagu paneks ta kokku piltmõistatust. Kuid tasapisi ajas tagasi minnes tundis ta aeg-ajalt kahetsust: miks oli ta valinud just selle tee ja mitte mingi muu? Miks oli ta lasknud tundmatusse vajuda sellel näol või kujul, kel on peas veider karusnahkne müts ja rihma otsas väike koer? Tal hakkas pea ringi käima mõttest, mis oleks võinud olla ja mida ei olnud.
Need mälestusekatked rääkisid aastatest, kui elu on ristteid täis tikitud ning teie ees avaneb nii palju alleesid, et ei tea enam, mida võtta, mida jätta. Sõnad, millega ta märkmikku täitis, meenutasid talle kirjatükki «tumedast ainest», mille ta oli ühele astronoomiaajakirjale saatnud. Selgepiiriliste sündmuste ja tuttavate nägude taga aimas ta kõike, mis oli muutunud tumedaks aineks – põgusaid kokkusaamisi, luhtunud kohtamisi, kaotsiläinud kirju, mahaunustatud kalendermärkmikku kirjutatud eesnimesid ja telefoninumbreid, ning inimesi, kellega olete kokku juhtunud seda isegi teadmata. Nagu astronoomiaski, oli tume aine ulatuslikum kui elu nähtav osa. See oli lõpmatu. Ning tema tähendas märkmikku üles mõningad värelevad vilgatused selle pimeduse põhjast. Vilgatused olid nii nõrgad ja värelevad, et ta sulges silmad ja keskendus, otsides kõnekat detaili, mis võimaldaks taastada tervikut, ent tervikut ei olnud, olid vaid fragmendid, tähetolm. Ta oleks tahtnud tumedasse ainesse sukelduda, sõlmida ükshaaval uuesti kokku katkenud niidid, jah, tagasi minna, hoida varjudest kinni ning rohkem nende kohta teada saada. Võimatu. Seega jäi üle vaid nimed üles leida. Või isegi eesnimed. Need olid magneti eest. Nad kutsusid pinnale ähmaseid muljeid, mida on raske selgemalt piiritleda. Olid nad unes või ilmsi?
Mérovée. Nimi või hüüdnimi? Selle peale ei tohtinud eriti keskenduda kartuses, et vilkumine võib lõplikult kustuda. Isegi hea, et see märkmikku üles on kirjutatud. Mérovée. Teeselda millelegi muule mõtlemist, ainus võimalus, et mälestus iseenesest täpsemalt muutuks, loomulikult ja ilma sunnita. Mérovée.
Ta kõndis mööda Opéra avenüüd, kella seitsme paiku. Oli see sama kellaaeg, siin linnajaos Suurte bulvarite ja Börsi lähedal? Nüüd ilmus tema ette Mérovée nägu. Heledate lokkis juustega noormees, vest seljas. Vaimusilmas oli ta riietatud nagu šveitser – üks neist, kes seisavad restoraniuksel või suure hotelli vastuvõtulauas, nähes välja nagu enneaegu vananenud lapsed. Ka Mérovée nägu on noorusele vaatamata närtsinud. Kuuldavasti unustatakse kõigepealt hääled. Ometi kuulis ta veel Mérovée hääle kõla – metalset tämbrit, peenutsevat tooni ütlemas häbematusi, nagu neid lubavad endale tänavapoisid või dändid. Ning siis järsku vanainimesenaeru. See oli Börsi kõrval, kella seitsme paiku õhtul, kui inimesed kontoritest väljusid. Ametnikud voolasid laiali kompaktsetes gruppides ning neid oli nii palju, et teid kõnniteel nügiti ja vooga kaasa viidi. Majast väljusid Mérovée ja kaks-kolm inimest samast grupikesest. Kahvatu nahaga paks poiss, kes Mérovéest sammugi maha ei jäänud ja rippus tema huulte küljes, nähes välja ühtaegu pelglik ja vaimustatud. Heledapäine kondise näoga noormees kandis suitsuklaasidega prille ja klotsersõrmust ning oli enamasti vait. Kõige vanem oli arvatavasti kolmekümne viie aastane. Tema nägu oli Bosmansi mälestuses veel selgepiirilisem kui Mérovée oma, rasvunud, tömbi ninaga, mis andis talle pruunide siledalt tagasikammitud juuste all buldogi ilme. Ta ei naeratanud kunagi ja käitus väga võimukalt. Bosmans arvas mõistvat, et tema oli nende kontori ülemus. Ta rääkis rangelt, nagu vastutaks nende kasvatuse eest, ning teised kuulasid justkui head õpilased. Üksnes Mérovée lubas endale aeg-ajalt mõnd ninakavõitu märkust. Teisi grupiliikmeid Bosmans ei mäletanud. Varjud. Samasugust ebamugavust, mida Mérovée nimi talle põhjustas, tajus ta ka siis, kui talle meenusid kaks sõna: «lõbus kamp».
Ühel õhtul, kui Bosmans nagu tavaliselt maja ees Margaret Le Cozi ootas, väljusid esimestena Mérovée, kontoriülem ja suitsuklaasidega noormees, ning suundusid tema poole. Kontoriülem küsis temalt ootamatult:
«Kas tahate Lõbusasse Kampa kuuluda?»
Ning Mérovée naeris oma vanainimesenaeru. Bosmans ei teadnud, mida vastata. Lõbus Kamp? Teine mees, ilme ikka sama range ja pilk karm, sõnas: «Meie olemegi Lõbus Kamp,» ning Bosmans pidas seda kasutatud sünge tooni tõttu pigem naljakaks. Kuid tol õhtul kõiki kolme jälgides oli ta neid ette kujutanud mööda tänavaid kõndivatena, jalutuskepp käes, aeg-ajalt ootamatult mõnele möödujale virutades. Ning iga kord oleks kostnud Mérovée kime naer. Ta vastas neile: «Mis puutub Lõbusasse Kampa... laske mul järele mõelda.»
Nad nägid pettunud välja. Kui nii võtta, siis ta ei tundnudki neid eriti. Ta oli üksinda nende seltskonnas olnud vaevu viis-kuus korda. Nad töötasid samas kontoris kui Margaret Le Coz, kes oligi neid tutvustanud. Buldoginäoga brünett oli naise ülemus ja too pidi vastutulelikult käituma. Ühel laupäevasel pärastlõunal kohtas Bosmans neid Capucines’i bulvaril, nii Mérovéed, kontoriülemust kui tumedate prillidega blondi. Nad väljusid spordisaalist. Mérovée oli peale käinud, et ta tuleks koos nendega «klaasikest jooma ja koogikest sööma». Ta leidis ennast istumas lauas tänava teisel pool teesalongis Markiis de Sévigné. Mérovée nägi välja, nagu oleks vaimustatud nende sinna tirimisest. Püsikliendi kombel hõikas Mérovée ettekandjat, tellides lõikaval häälel «teed ja mandlikooke». Kaks ülejäänut vaatasid teda mingi heatahtlikkusega, mis muidu nii karmi kontoriülema puhul Bosmansi üllatas.
«Nii et meie Lõbusa Kamba asjus... kas olete otsustanud?»
Mérovée oli küsimuse esitanud kuival toonil ja Bosmans otsis ettekäänet lauast lahkumiseks. Öelda näiteks, et peab helistama. Hiiliks vaikselt minema. Kuid ta mõtles Margaret Le Cozile, kes oli nende töökaaslane. Niikuinii võib ta nendega igal õhtul kokku juhtuda, kui naisele vastu läheb.
«Niisiis, kas teile meeldiks meie Lõbusa Kamba liikmeks saada?»
Mérovée käis üha agressiivsemalt peale, nagu oleks tahtnud Bosmansi provotseerida. Oleks võinud arvata, et kaks ülejäänut sätivad ennast poksimatši vaatama, buldoginäoline brünett põgusa naeratusega, blond kiretult oma tumedate prillide taga.
«Teate,» sõnas Bosmans rahulikult, «internaadist ja kasarmust saadik ei meeldi kambad mulle eriti.»
Sellest vastusest rööpast välja löödud Mérovée naeris oma vanainimesenaeru. Nad hakkasid muudest asjadest rääkima. Bürooülem seletas Bosmansile tõsiselt, et nad käivad kaks korda nädalas spordisaalis. Seal tegelesid nad mitme alaga, muuhulgas prantsuse poksi ja judoga. Seal oli isegi vehklemissaal koos treeneriga. Ja laupäeviti registreerusid nad Vincennes’i metsa krossile või staadionijooksule.
«Te peaksite tulema ja koos meiega sporti tegema...»
Bosmansil oli tunne, nagu oleks talle käsk antud.
«Ma olen kindel, et te ei tee piisavalt sporti...»
Ta vaatas Bosmansile otse silma ja too suutis vaevu pilku välja kannatada.
«Nii et te tulete meiega sporti tegema?»
Autor Patrick Modiano
Kirjastus Eesti Raamat
Prantsuse keelest tõlkinud Jana Porila
Toimetanud Maarja Ojamaa
© Éditions Gallimard, 2010
© Tõlge eesti keelde. Jana Porila ja OÜ Eesti Raamat, 2012