Kirjandus kui nähtus selle kõige laiemas ja ajaloolises tähenduses on kohutava hulga erinevate teadvuste poolt produtseeritud võimalike maailmade sülem. Seega võib öelda, et kogu see aines tervikuna on midagi nõnda mõõtmatult suurt ja hoomamatut, et mingist ühtsest suunast või eesmärgist kõnelemine näib lausa kohatu.
See aga ei tähenda sugugi, et seda kordagi üritatud ei oleks. Veelgi enam: leidub definitsioone, millele on raske vastu vaielda, ja ega ei tahakski. Rõõmustav on seejuures, et mitmedki teravmeelsed avaldused kirjanduse olemuse kohta pärinevad just eesti mõtlejatelt. Nõnda sõnastab rahvusvaheliselt tunnustatud ulmekirjanduse uurija Jaak Tomberg fiktsionaalse kirjutamise ehk väljamõeldise otstarbe just: võimalikkuse ja paratamatuse vahelise ideaal-abstraktse ebaproportsionaalsuse leevendaja ja korvajana (Tomberg 2010: 74).
Kõlab keeruliselt, aga mõte on tegelikult üsna lihtne – kuna tegelikkus on meile vahetevahel igav, pöördume tihti võimalikkuste poole ja nõnda, fantaasiat appi võttes, loome jutustusi maailmadest, mida polegi rangelt võttes olemas. Nii see fantaseerimine käib ja mis see ikka muud on kui kirjandus.
Ka filosoof Margit Sutrop arvab, et kirjandus on vajalik just argireaalsusele alternatiivi pakkumiseks ja igavuse peletamiseks: ...kirjandusliku väljamõeldise olemuslik roll on pakkuda lugejale võimalusi enda kujutlemiseks kellegi teisena, näha maailma teisest vaatepunktist ja kogeda talle tegelikkuses kättesaamatut (Sutrop 2000: 222).
Kui meenutan kirkamaid lugemiselamusi ajast, kui veerima õppisin, kuni paksude romaanide neelamiseni viimastel aastatel, siis just nii see ongi. Sisseelamisvõime on lubanud rännata kaugetel meredel ja sooritada kangelastegusid, milleks tavaelus tarmu ei jätku. Sestap oli suur minu üllatus ja rõõm, kui leidsin Hofbergi «Isa naisest» lõigu, mis Tombergi ja Sutropi vaated sujuvalt üheks sulatab: Raamatud pakkusid võimaluse elada läbi seda, millest Anu elus kõige rohkem puudus oli – põnevaid sündmusi, suuri tundeid, näha vaimusilmas imelisi paiku, samastuda erakordsete inimtüüpidega, kelle elu oli täis võimalusi, saavutusi, kuulsust ja edu. Kõik see oli nii kaugel, aga ometi ju ka võimalik! (Hofberg 2014: 44)
Siit võiks nüüd järeldada, et autorile on täiesti selge, mida hea kirjandus endast kujutab ja sestap ei suuda ma mõista, miks ta selle realiseerimisest kramplikult eemale hoiab. «Isa naine» on teos, mille loomisel on miskipärast järgitud sotsialistliku realismi põhimõtteid. Vahepeal tundus, nagu loeks mõnda Kaugveri romaani või lausa Rannamaa «Kadrit». Ma ei arva, et kirjanduses ühe või teise žanri aeg lõplikult otsa peaks saama, küll olen veendunud nende ajakohastamise vajalikkuses. Ei tekkinud korrakski soovi samastuda ei Anu ega ühegi teise tegelasega. Nõnda argine ja sotsiaalsest viletsusest lähtuv oli see kõik. Tegelaste unistused olid realistlikud ja hillitsetud, et kaasa unistama ei kutsunud.
Peale selle ei kasutanud Hofberg kordagi realismi suurimat võimalust, milleks on piiri kaotamine positiivsete ja negatiivsete tegelaste vahel. Joodikust kasuisa ja pidevalt argusega võitlev pärisisa jäid tegelasteks, kelle hukkamõistmist autor ka lugejatelt ühemõtteliselt eeldab. Seega siis must-valge kirjandus, kus tõe polüfoonilisusele kohta ei leidu. See aga just ongi dostojevskiliku realismi ja nõukogude sotsialistliku realismi olemuslik vahe.
Olen nõus tunnistama, et arvatavasti tekkis minu puhul olukord, kus vale raamat sattus vale inimese kätte. Küllap leidub neidki, kes arvavad, et tegemist on igati vinks-vonks nüüdisaegse teosega. Ja küllap on neilgi oma mätta otsast õigus.
Raamat
Angela Hofberg
«Isa naine»
Varrak, 2014