Veel viimaseid päevi on Vabaduse galeriis väljas üks asjalik nn antropoloogiline näitus. Fotograaf ja graafik Eveli Varik on digitrükkidena töödelnud tekste ja pilte oma perekonna autobiograafiast ja kirjavahetusest. Igaüks neist dokumenteerib elu keerdkäike, kujutab jälge kadunud või hävinenud suhetest.
Tegemist pole glamuursete kunstfotode, vaid pesuehtsa Eesti külakolgaste ajalooga. Siin on mõnel vanamemmel oma elutarkusest palju rohkem ütelda, kui arvata oskame.
Selliseid kunstiprojekte on tehtud varemgi, kuid igaühel neist on oma kindel taustsüsteem ja lugu, mida jutustada. Ehk kuulubki Eveli Variku väljapanek pigem ajaloomuuseumi pärusmaale. Kirjavahetus näiteks on kohati väga intiimne, sisaldades naiste pihtimusi sõjatandril viibivatele meestele, mis sest et osa viimastest on juba teadmata kadunud.
«Kaduvad» jutustab lugu laudlinast, mis käib käest kätte – vanaemalt emale, emalt tütrele ja tütrelt tütretütrele. Vahel elavad asjad inimesi üle, nendib Varik.
Seetõttu osutub näitus ka omaette feministlikuks projektiks. Tegelikult oli meil juba 1920.–1930ndatel palju häid naiskunstnikke, nagu Aino Bach, Salome Trei ja Agathe Veeber, aga nemad ei viinud seda kõike läbi teadlikult feminismi võtmes, vaid väljendasid tasasel moel iseenda nägemusi.
Esimene tõeline feministliku kunsti näitus «Kood-eks» toimus 1994. aastal Eesti ja Rootsi ühissündmusena. Aasta hiljem leidis aset juba eesti naiskunstnike «ülestõus» «Est.fem».
Üks Variku teemadest on võõrdumine ja võõrandumine millestki, mis on meile tähtis. George Orwell on kirjutanud, kuidas ta juba varakult selgeks õppis, et inimene võib ka vastu tahtmist halba teha. Pikapeale sai selgeks seegi, et kunagi ei selgu päris täpselt, mida halba ollakse teinud või miks see halb on. Varik analüüsibki oma tööde vahendusel ehk neid kaudseid patte, mida pole võimalik seletada ja otsesõnu mainida.
See on kõik justkui elu väikese tüdruku silmade kaudu, kes on sorinud vanavanaemade sahtlites ja toimikutes, kuid siira ja ausa kavatsusega.
20 aastat kahe suure maailmasõja vahel oli omamoodi üleminekuperiood. 1920. aastatel jõudsid küpsesse ikka need, kes olid olnud noored enne 1910. aastat. Nad jätkasid nooruses valitud teed, mis oli paratamatu. Elu keerdkäikudest, mis olid inimeludest sõltumatud, räägib ka Varik visuaalses kirjas.
KunstiNäitus
Eveli Varik
«Kaduvad»
Avatud 11. augustini Tallinnas Vabaduse galeriis