Jaak Lõhmuse dokumentaaljutustuses Lennart Merist kui filmitegijast on episood, milles Meri meenutab, kuidas tal õnnestus 1977. aasta 17. juulil peatada Kaug-Põhja ainsal raudteel sõitnud kaubarong, et sellel koos ülejäänud filmigrupiga sõita Norilskisse.
«Rongide ja kaamelikaravanide kinnipidamine – see on ala, kus ma tundsin juba tookord end olevat üsna hästi kodus. Kui sa oskad Norilskisse suunduvat rongi kinni pidada, siis varem või hiljem saad sa ühe väikese riigi presidendiks.»
Kui see meenutus filmilinalt saali jõudis, täitus viimane naerupahvakute ja aplausiga.
Narratiivist saab portree
Neid kohti on filmis mitmeid, kus Lennart Meri legendaarset karismat, Meri võimet piltlikult öeldes karudki tantsima panna kommenteerivad tema toonased, Soome Mainos TV ja Yleisradio koostööpartnerid, Tallinnfilmi enda või siis etnoloogidest-folkloristidest kolleegid.
Raske juhus, keeruliselt köitev isiksus, autoritaarsusse kalduv liider, suur mängur – kõik need epiteedid kuuluvad Meri portree juurde. Ja just nimelt see, k u i d a s Nõukogude režiimi tingimustes peaaegu võimatu missioon tänu Meri visadusele, läbinägelikkusele, isegi nahaalsusele teoks sai – tema nüüdseks kultuurantropoloogilise filmi klassikasse kuuluvad «Veelinnurahvas» (1970), «Linnutee tuuled» (1977), osalt lavastuslik «Kaleva hääled» (1986), «Toorumi pojad» (1991) ja erandliku saatusega «Šamaan» –, kõik see vormistub ümber küsimuseks, k e s oli Lennart Meri. Narratiivist saab portree.
Filmi üheks võtmejutustajaks on juba 1960ndatel Meri usaldusisikuks saanud Soome Tuglase Seltsi üks rajajatest ja selle kauaaegne juhataja, hilisem Soome kultuuridiplomaat Eestis Eva Lille. Tema meenutus sellest, et Meri soome-ugri ürgmineviku ainelised poeetilised jutustused nii kirjanduses (näiteks «Hõbevalge», 1976) kui ka filmis teenisid eeskätt eestlaste identiteedi toetamist olevikus ja sisendasid tulevikulootust.
Seda kinnitab ka teine intervjueeritav Jaan Kaplinski. Tuhat aastat siia või sinna, need või teised ajaloospekulatsioonid ei mänginud Meri loomingus määravat rolli – määrav oli soome-ugri (resp eesti) müüt ise.
Lennart Meri suhe minevikuga oli samasugune nagu šamaanil, kes loves loob elava sideme soomeugrilastest esivanemate maailmaga ning kelle suuruse mõõde tuleneb vertikaalist, nende ajalis-ruumilisest sügavusest. Seesuguse sügavuse sümboliks ongi Linnutee. Ja kui meil on aegruumis seesugune ulatuvus, miks ei peaks meil olema siis tulevikuski oma koht ja võimalus, kõlaks Meri sõnum.
Vajadus Meri-suguse järele
Filmis näidatakse mitmeid katkeid šamaanitrummi rütmis tantsivatest inimestest, jutustatakse sellest, kuidas Meri pani Tormise «Raua needmise» lavastamises trummi taguma Tõnu Kaljuste ja talvepakases tantsima filharmoonia kammerkoori.
Oma filmikujundi «tantsud Linnuteel» ehitab Lõhmus üles aga hoopis viitele Mihkel Muti romaanile «Rahvusvaheline mees», mille peategelane šeff Rudolfo paistab samuti silma tantsimisega. Mis sest, et pildiliselt seostub kujund pigem šamaani toimingutega. Läbi kaamerasilma rituaali jälgiva Meri pilk ei jäta kahtlust, et ta tahaks olla ka ise šamaan. Ja oligi seda. Presidendiks saanuna rääkis ta Eesti suureks. Tema isiku kaudu olime nähtavamad, kui seda aeg ja olud oleksid meile võimaldanud.
Pärast seanssi koju kõndides mõtlesin, kui väga vajaksime just praegu Meri-taolist isiksust, nägijat ja nägemuste külvajat, meest, kes veaks meid välja väikluse soost, kuhu oleme vajumas, meest, kes looks kujundi, taastaks kollektiivse endapildi, mida võiksime usaldada ja millest ammutaksime uut elujõudu.
Uus eesti film
«Tantsud Linnuteele. Pildistusi Lennart Meri filmirännakutelt»
Stsenarist ja režissöör Jaak Lõhmus. Operaatorid Mait Mäekivi, Ago Ruus, Andres Suurevälja, Jüri Suurevälja ja Rein Kasak. Helilooja Andres Valkonen
Estinfilm ja ERR 2010
Esilinastus 28. detsembril Tallinna kinos Artis