Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Nõukogude ööst ja teravdatumast tajuilmast

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Raul Rajangu, Nääriöö, 1982 | FOTO: Mart Eriku kogu

Elu viis Kumusse. Seal avati hiljuti kaks uut näitust ja need vajasid vaatamist, asjade üle mõtisklemist ning nende tähendussüsteemidesse lülitamist.

Kõigepealt tuli minna treppi mööda neljanda korruse projektiruumi, kuhu oli üles sätitud Raul Rajangu «Nõukogude öö» – see esitles maale, kollaaže ja joonistusi, mis pärinesid aastatest 1980–1981, mil Rajangu oli veel küllaltki noor mees ja kohalikul kunstiväljal tundmatu.

Kunstivälja kui sellisesse sisenes Rajangu 80ndate teisel poolel ja tänapäeval nimetatakse teda üheks Eesti postmodernismi isaks. Kuna postmodernism on tänapäeval nii möödanik ja unustatud nähtus, siis oleks ehk mõistlik seda taasdefineerida. Postmodernism laias laastus tähendab kokkusobimatuks peetu kokkusobitamist.

Poliitbüroo. L. I. Brežnev. 1982 Plakatikomplekt, autoritehnika / Autori loal

Rajangu ilmumistes on enamasti tõhusat meediapotentsiaali. Kui Rajangu avab näituse, on ka meedia sellest huvitatud. Kunsti puhul, nagu teame, pole see väga tavaline. Üks väga tõenäoline põhjus on Rajanguga seostatav pornograafiliste kujutiste lembus, sest tõsiasi on, et kus porno, seal on ka huvi. Või nagu Rajangu eelmise, Vaal Galerii näituse ja sellega kaasnenud performance’i puhul meelitati: tulge kohale, näeb paljast naist. Nägigi. Järgmisel päeval oli paljas naine Postimehe esikaanel.

Ka äratab huvi Rajangu müstifitseeritud karakter. Kes Raul Rajangu on, on ta individuaalne või hoopis kollektiivne autor, on küsitud. Raul Rajangu lugu räägib meile kellestki autodidaktist kunstnikust, kes elab erakuna kusagil Viljandimaal, välismaailmaga eriti suhestuda ei võta, teda toetab metseen jne. Ta on teatud mõttes autsaider. Kuid mida rohkem oled sa väljas, seda rohkem oled sees, on öelnud nii mõnigi mõtleja. Salapäratsemise ja udutamise mängu lisandub veel tema samuti autodidaktist, kuid seda hoogsam kultuuriteooria ja/või filosoofia lektorist vend Kalev Rajangu, kes vilksamisi ka oma venna pähe esineb. Identiteedi hägustamise mängud käivad postmodernismi ja meediamanipulatsioonide juurde ning seda kunsti Rajangu(d) valdab (valdavad).

«Nõukogude öö» ilmus tollesse projektiruumi kui praeguse Kumu püsinäituse «Konfliktid ja kohanemised» ajutine lisa. Nendeski töödes võib näha nii konflikti kui ka kohanemist. Neid on nimetatud ka sots-art’iks, mis oligi ühtaegu nii konflikt kui ka kohanemine, mäng nõukogude ametliku kultuuri märkidega kui rünnak kamuflaažis. Unarusse pole jäetud ka vana head müstifitseerimist või vähemalt mängu selle võimalikkusega. Pressitekst juhatab näitusele ja tekitab ka ootuse näha ühte tänini kunstiajaloo eest lakas varjul seisnud teost – nimelt poliitbüroo seeriat, milles Rajangu miksib kokku tardunud nägudega poliitbüroo liikmeid (kaasa arvatud lätlane Arvids Pelse) ja nõukogudeaegsest raskemetallist küllastunud veoautosid.

Taavi Talve PIMETÄHN. 2016 Videoinstallatsioon. Videole üle kantud 16 mm film (mustvalge, heli)Kestus: 12’ 40’’ / Kunstniku loal

Arvestades suhteliselt suurt meediahaipi, jätab «Nõukogude öö» tunde, nagu oleksime ühtlasi saanud kunsti mitte päris täie raha eest. Tööde siseelu aga on lõbus, mänguline ja mõistagi nostalgiline: näärid, Tšaikad, Punane väljak, tribüünil lehvitavad poliitbüroo liikmed – kõik need raudselt paika loksutatud ja praeguses neurootilisuses isegi rahustavalt mõjuv totalitaarne ettemääratus. Taasiseseisvumispäeva paiku tehtud meediaküsitlused näitasid, et 90ndatel põlvkond enam suurt nõukaelu ei teagi. Ehk oleks põhjust ka ajalootunni raames Rajangu näitusele minna. Muusikamaailmas juhtub sageli, et kui keegi saab kuulsaks, siis kougitakse välja ka tema varased demod ja muu ainult fännidele mõeldud stuff. «Nõukogude öö» on midagi samasugust. Mõnusalt sahiseva kvaliteediga põrandaalune või hoopis pööninguline popkunst, mida kogu aeg ei tarbi, aga mis arenemisloona on huvitav.

Kumu viies korrus on tavaliselt selle eriti cutting-edge-kunsti päralt. Neeme Külm, Krista Mölder ja Taavi Talve on koos kuraator Kati ilvesega sinna sättinud üles näituse «Arhiivi ja arhitektuuri vahel». Vaatajale luuakse ka ootus, et kunstnikud tegelevad ruumiproblemaatikaga. Nii «arhiiv» kui ka «arhitektuur» on sõnadena, mulle tundub,  kaasaegse kunsti sõnavaras ühed sagedasemad, sama võib öelda «ruumiuuringute» kohta. Üks kaasaegse kunsti probleemsemaid asjaolusid vähemalt minu jaoks on selle küllaltki suur etteaimatus ja mängureeglite suletus.

Kui võtta nüüd Rajangu näituselt see totalitaarse ja hallides toonides liikumatult seisva riigi ümbrus, milles Rajangu lõikas ja kleepis, siis ei ela kaasaegse kunsti kosmos palju vabamal maal. Suletud viitevälja masohhistlikult sissepoole pööratud mõnutelg, võiks kaasaegset kunsti või art-world’i laiemalt võtta defineerida. Samas, miks peaks inimene ennast vabalt tundma, kultuur ju ahistust tähendabki, nagu märkis Freud.

Krista Mölder (1972) Vahe-maa. 2016 Pigmenttrükk negatiivist / Kunstniku loal

Alati, kui räägitakse, et tegeletakse ruumiproblemaatikaga, tekib kohemaid suur skepsis. Arhiivi ja arhitektuuri vahel on objekte näitusesaalidesse paigutatud kasinapoolselt ja jäetud nende vahele palju ruumi. Minimal on ju cool. Krista Mölder ja Taavi Talve esinevad oma tuntud headuses, ent samas ootuspäraselt. Krista Mölder pildistab vaikust, puhtust, keskendumist, selgust, ja teatava abstraheerituse tasemeid, mille algeid tuleb minu arusaamist mööda otsida kirjandusest. Taavi Talve installatsioon «Pimetähn» rakendab mitut ekraani ja otsib 1970ndate New Yorgi boheemluse (kaasaegne tants, minimalistlikud heliloojad, avangardsed filmitegijad jne) minimalismimaitselisest universumist ühe tolles skeenes marginaalselt, kuid siiski märki jätvalt tegutsenud eestlanna kadumise ja leidmise lugu.

Intensiivsemaid tajude ja nende nihete väljajoonistusi tekitab Neeme Külm. Tema installatsioon «Sambad» sätib ruumi nii delikaatselt ja nutikalt ümber, et kutsub esile déjà-vu-momente ja ajulabürinte à la Alain Resnais’ film «Eelmisel aastal Marienbadis». Absurd ja zen oleks teised märksõnad, mis Külma töödega kohtudes pähe tulevad.

Kumust välja astudes ja läbi pargi kõndides oli tunne, nagu oleksin sattunud Michelangelo Antonioni kuulsasse vaikusefilmi «Blow-up» – kõik mu ümber seisis, ent oli omandanud teravamad nurgad.

Raul Rajangu

«Nõukogude öö»

Avatud Kumus 2. aprillini 2017

«Arhiivi ja arhitektuuri vahel».

Neeme Külm, Krista Mölder, Taavi Talve

Avatud Kumus 19. veebruarini 2017

Tagasi üles