Pühapäeva õhtul katkes praamiühendus Saaremaa ja mandri vahel. Vihisev tormituul muutus Kuressaare linnateatri esietenduse «Tapatöö jumal» helikujunduse lisaefektiks.
Mõõdukad tasakaaluhäired tuulisel-tormisel Saaremaal
9. oktoober 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tuulekontsert ristus Edith Piafi saatuseiile trotsiva elujaatuselauluga. Yasmina Reza tegelaste nelik kehtestas-kaotas end turvalises elutoas (Jaak Vausi kõlehõbe interjöör), hoolika hoolimatusega väljas valitsevat stiihiat eirates.
Targalt komponeeritud näidend viib kokku kaks abielupaari. Tsiviliseeritud täiskasvanud klaarivad oma 13-aastaste poegade kaklust. Sarnane mudel – pisireetmised heaolu võõba all – meenub Reza tekstist «Kolm versiooni elust» (Tiit Palu lavastus Endlas, 2002). Toona laval võimutsenud grotesk töötas materjalile vastu. Lavastaja Jaak Allik ja ta peene ansamblitajuga näitlejad aga hoiduvad liialdusist.
Keskealiste illusioonivaba abielukriis, igapäevane vaimne vägivald laotatakse publiku ees järk-järgult lahti. Üle ei pingutata iroonilise muige ega tühjusekibedusega, ehkki mõlemad on aimatavalt olemas. Igale osalisele kuulub oma tõehetk, kaitsekihi murenemine. Paar ataksiahoogugi on kohased.
Huvitav on jälgida nelinurgas teisenevaid jõujooni: abikaasad kasutavad mõnuga võimalusi teineteisele «ära panna»; toimib meeste ja naiste solidaarsus, sootuks vähem pragiseb sümpaatiasädemeid vastassoo suhtes. Mulle näis, et naised üritavad ka jaburais ekstsessides hoida oma täiskasvanupositsiooni, mehed seevastu ei lase lahti kord sarmikast, kord naeruväärsest poisikeserollist.
Isegi Jüri Aarma hallipäine advokaat Alain Reille, professionaalne küünik, murdub, kui kaotab oma aksessuaari. See stiilne roll vajaks klaarimat puänti, kössitav Alain jäeti nagu väheke unarusse.
Vaimuka komplitseeritud komplekti moodustavad Kersti Kreismanni Vèronique ja Sulev Tepparti Michel Houille. Tolle paari kooselus, iseäranis Kreismanni rollis, tahaks ahnemalt urgitseda.
Tepparti täpsed finaalirepliigid ei anna hingerahu: ehk väärikski väljavisatu staatus pidupanemist?!
Piret Rauk Anette Reille’i osas saavutas kõige selgemini loetava arengu «enne ja pärast oksendamist», veenvalt teisenes isegi naise häälekõla. Lisaks Majaproua rollile lavastuses «Ma armastasin sakslast» on see veel üks kinnitus, kui valutult ja tulemuslikult on naisnäitleja uude arengufaasi libisenud.
Lavastus «Tapatöö jumal» kubiseb samastumisvõimalustest. Esimese korraga ei suutnud kammerliku kvarteti kõiki varjundeid kuulatada. Amüsantse võõrituse loob Edith Piafi laul Alaini mobiilihelinana, millest võrsub mõjus finaal.
Piaf laulab ja neli tegelast jäävad elutuppa iseendaga silmitsi – elu (lavastaja?!) ei halasta, valgus ei hämardu, eesriiet ei tõmmata ette.
Kui võrrelda teatriõhtut visiidiga hambaarsti juurde, otsustagu iga patsient ise, kas mahedalt surisev puur puudutas alasti närvi.
Esietendus
Yasmina Reza «Tapatöö jumal»
Lavastaja: Jaak Allik
Kunstnik: Jaak Vaus
Osades: Kersti Kreismann, Sulev Teppart, Piret Rauk, Jüri Aarma
Esietendus 5. oktoobril
Kuressaare Linnateatris