Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

«Kaunitari ja koletise» lummuses

Filmiarvustus

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
«Kaunitar ja koletis» suunab vaatama südamega, nägema pealispinna alla. | FOTO: outnow.ch

Aastal 1991 nägi ilmavalgust üks Disney ikoonilisemaid animafilme – «Kaunitar ja koletis» («Beauty and the Beast»). Kakskümmend viis aastat hiljem on valminud mängufilm. Klassiku ümbertegemine on alati riskantne.

Originaaliga käib kaasas nostalgiline aura. Mälestus VHS-kassetist, mille pildikvaliteet loendamatute vaatamiste järel hägustus, püsib ehedana sisemuses tallel. Vaatamata läbimängitud loole ja kõrvus vulisevatele originaalmeloodiatele mõjub uusversioon teisiti. Ehk ei ole see enam nii lapselik. On rohkem sünget romantikat. Ometi on film lummav ja kaasakiskuv.

Tuttavatel radadel sammuv stsenaarium viib Prantsuse provintsilinna. Kohalikust väikekodanlusest tüdinud Belle (Emma Watson) veedab päevi raamatumaailmas. Teda mõistavad vaid isa (Kevin Kline) ja raamatukoguhoidja Père (Ray Fearon). Ülejäänud peavad neiut veidrikuks. Kui välja arvata eneseimetleja Gaston (Luke Evans), kes igal võimalikul juhul Belle’i keelitab. Evansile võis tegu olla ühe kummalisima võtteperioodiga – Gaston on filmiversioonis sama ekspressiivne ja kekutav kui animatsiooniski.

Õnneks ei pea Belle Gastoni palju taluma. Kui Belle’i isa kaob, läheb neiu teda otsima. Tee viib ajatolmuga kattunud lossini, mille vangikambrisse ta isa on peidetud. Vangistaja – koletiseks nõiutud prints – on kibestunud valust, meeleheitest. Vana mehe sulgemine ukse taha on tema viis traagika ja maailmaviha uputamiseks. Alles siis, kui Belle end isa asemel vangistusse pakub, hakkab koletis leebuma.

Feministlik kriitika süüdistab filmi Stockholmi sündroomi ilustamises. Filmi romantiline tonaalsus õigustaks justkui naiste allutamist, kontrollimist. Kui muinasjutu originaalautor, Jeanne-Marie Leprince de Beaumont võis oma sünges esteetikas psühholoogilised keerdkäigud ridade vahele kirjutada, sümboliseerib Disney versioon siiski muud.

Kui täiskasvanu võibki oma maailmanägemusest lähtudes filmile dimensioone lisada, ei saa Disneyt vangistuse ülistamises küll süüdistada. Vangistus on üks klassikalisi muinasjutuvõtteid – takistus, mis tuleb ületada. See ei tähenda, et eesmärgiks oleks viimase romantiseerimine.

Tegevuspaigaks on võlumaailm, kus karakteriteks on nõiad, rääkivad teekannud ja küünlajalad. Lossi nõiduslike seinte vahel otsustab roosiõis inimelude saatuse. Kõik on nagu kunagises animafilmis. Ei ole sisse toodud kunstlikku kaasajastamist. Päevapoliitilise uuendusena on küll lisatud geikarakter Gastoni parema käe, LeFou (Josh Gad) näol. Film sai seetõttu Malaisias esitamiskeelu. Poleemika on tekkinud ka USAs ja Venemaal.

Tegelikkuses on tegu süütu momendiga – LeFou võtab ümbert kinni oma hetero sõbral ja keerutab tantsusammu. Tendents tõlgendada ja paisutada episoode on kurb. On tunne, et igat teost, olgu siis raamatut või filmi, asuvad kohe lahkama moraalijüngrid või õiguslased. Kes otsib, see leiab. Küll aga seiga, märkamata lugu.

«Kaunitar ja koletis» suunab vaatama südamega, nägema pealispinna alla. Ehk on film aktuaalsemgi kui kunagi varem. Infotulva hoomamatus džunglis esineb üha enam pealiskaudsust, välise järgi otsustamist. Sellele kõigele vastandub aegade hämarusest üles tõusnud Belle, kes sukeldub raamatumaailma, olles nii vapper, ilus ja hea, et suudab sulatada kivistunud hinge ja muuta helgeks ümbritseva maailma.

Meisterlikult animeeritud eriefektid, kummitavad meloodiad ning ingellik atmosfäär imevad endasse. Inimestele, kes on kaasa elanud originaalversioonile, on «Kaunitar ja koletis» tõeline taaskohtumine, osale tee lapsepõlve. Ehk on neid, kes ei ole nõus karakterite valikuga – võivad ju kangastuda kord omaks võetud tüpaažid. Emma Watson sobitub rolli siiski imeliselt. Veidi harjumatu on küll vaadata printsi (Dan Stevens), kui ta koletisekarva alt välja koorub, ent episoodi mõju hajub kiirelt.

Film ei ole siiski kõigile. Tegu on läbinisti romantilise, tuttavaliku looga, mis haarab neid, kes suudavad alla neelata mannavahuse maailma, magususe, printsessiliku romantika. Furoori võiks film tekitada juba ainuüksi visuaalse poole pärast. Tegu on nõiduslikult kauni, kummitama jääva linateosega.

Selle kõrval kannab film ajatuid väärtusi, mille mõistmiseks pole keegi liiga vana või liiga noor. Kindlasti oleks maailm elamisväärsem, kui leiduks veidi rohkem neid, kes kasvõi aegajalt söandavad usaldada muinasjuttudes sisalduvat ajatut tarkust. Vahel on ju ilus muinasjutukangelaste juurde tagasi pöörduda ja kogeda taas seda lapselikku õhinat, võimet uskuda imedesse ja paremasse maailma.

«Kaunitar ja koletis»

USA 2017

Režissöör Bill Condon

Osades Emma Watson, Dan Stevens, Ewan McGregor, Ian McKellen, jt.

Eesti kinodes alates 17. märtsist

Tagasi üles