Lavastaja Tiit Ojasoo rõhutas, et tema lavastatud teatrietendused ei paku eelkõige Eesti probleemidele lahendusi, vaid lahkavad meie kui rahva olemust ning aitavad ehk seeläbi meil paremini toime tulla.
Ojasoo: lavastused lahkavad meie olemust
24. märts 2011, 22:09
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Küünik loodan et ma pole, pessimist ka ehk mitte, kuigi jah, viimane lavastus on ka tumedates toonides. Aga seda poleks mõtet teha, kui ma oleksin pessimist ja lootusetu,» rääkis teatri NO99 lavastaja Tiit Ojasoo ETV saates «Kahekõne».
«Lavastuste toon on järjest tõsisemaks läinud, ja «The rise and fall of Estonia» on Eesti-teemaliste lavastuste tsükli viimane,» ütles Ojasoo.
«Küsimus ei ole, et me suudaksime lahendusi pakkuda, aga mida rohkem me teame, millest me koosneme rahvana, seda lihtsam on meil toime tulla omadega – see on nende lavastuste üks mõte,» selgitas Ojasoo.
«Teatriga alustades oli meil lavastus «Nafta», mis ei rääkinud ainult peak oil’ist, vaid ka sellest uuest heaolust Eestis, mis tollal valitses, papist ja villast majade ehitamine, üha suuremate autode soetamine, sellest ei tahetud siis väga kuulda,» meenutas lavastaja.
«Küsimusele, kust raha tuleb, ei suutnud mulle toona ükski investeerimispankur vastata,» tunnistas Ojasoo.
«Kunstilisest seisukohast õnnestumist või ebaõnnestumist saab lavastaja mõõta ikka ainult oma südames. Kriitika ja kolleegid võivad ju kiita... loomulikult läheb teiste arvamus korda, kuidas siis muidu,» möönis Tiit Ojasoo.
«Meil on Eestis retseptsiooni ehk siis vastuvõtu error, Ühtset Eestit ei osatud kuhugi liigitada, küll peeti seda uue erakonna asutamiskatseks küll millekski muuks.»
Ojasoo ei nõustunud NO-teatri lavastuste puhul nimatema nende sihtrühma. «Kui suudaks teha kunsti nii, et see oleks mingile kindlale sihtrühmale, siis see poleks kunst, vaid oleks toode.»
«Ma väga loodan, et meil on tulevik, aga ma ei saa öelda, et ma usun sellesse. Ma väga loodan, et minu lastel ja nende lastel on võimalik siin maal edasi elada. Aga ma usun inimestesse, usun, et inimesed võivad üksteise vastu olla väga head ja hoolivad ja teha koos suuri asju. Kui me suudame maailmaga kaasa minna, siis me võime vastu pidada, kui me muud maailma ignoreerime, siis ei pruugi see õnnestuda,» leidis lavastaja Tiit Ojasoo.