Kes tahab lastele just neile mõeldud teatrit näidata, kihutagu otsejoones Pärnusse, sest vastav nb festival on juba alanud. Mida seekord pakutakse, uuris Eva Kübar.
Improteatrist interaktiivsuseni. Just lastele
18. oktoober 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lasteetendused satuvad tähelepanu haripunkti enamasti üks kord aastas enne jõule, kui mõni härras lumekuninganna või pöialpoisi lugu iga teatri repertuaari ilmub. Muul ajal toimub lasteteater justkui sordiini all ning ka näiteks sügisese vaheaja nädalaks ei ponnista teatrid eriprogrammidega koolilastele.
Õnneks on aga olemas rahvusvaheline lastele ja noortele mängivate teatrite ühendus ASSITEJ, kes võtnud oma südameasjaks võidelda laste õiguste eest kunsti nautida. Tänasest kolmapäevani saavadki kõik teatrigurmaanid päris väikelastest kuni noorteni Pärnu Endlas spetsiaal-selt nende eale mõeldud teatrit nautida. Toimub seitsmes ASSITEJ Eesti Keskuse korraldatud festival NB, kuhu voolab kokku lasteteatri tegijaid kogu Euroopast.
Kunstiline juht Katrin Nielsen lubab, et erinevalt tavalisest ettekujutusest lasteteatrist – kindla peale midagi värvilist, lõbusalt, teemalt klassikalist või muinasjutulist – saab Pärnus näha väga erinevaid teatrivorme. On nii improvisatsioonilist teatrit, tantsuteatrit, objektiteatrit kui ka interaktiivset teatrit.
Nielsen tõi näiteks, et improvisatsioonilise teatri vallast tulevad Pärnusse kolm näitlejat Norrast teatrist Isenkramteateret, kelle lavastusele «Mänguasjade vastulöök» minnes on vaatajatel soovitav ise oma mänguasjad kaasa võtta, kuigi lelusid on ka näitlejatel endil. Ning see, mis nendega laval sündima hakkab, saab olema puhas improvisatsioon.
Improteatrit saavad kaeda aga ka päris väikesed vaatajad alates 1,5 eluaastast, kelle jaoks on mõeldud prantsuse teatri Association 16 rue de Plaisance`i tükk «Võimaluste aed».
Nielsen kirjeldas, et prantsuse näitleja saabus Eestisse juba kolmapäeval ning nende paari päeva jooksul enne festivali algust tegi ta Pärnu lähistel metsades ja mererandadel kõva eeltööd ning kogus kokku kõikvõimalikku orgaanilist materjali – kivikesi, liiva, savi –, millest näitekunstnik laupäeva pärastlõunaks Endla väikesesse black-box-saali oma maailma ehitab ning ise aednikuks kehastub.
«Lapsed vanuses poolteist kuni viis aastat saavad siis aeda mängima minna. Mis seal täpselt toimuma hakkab, ei oska veel prognoosida, kuid ma tean, et väga suur osakaal on selles lavastuses puudutamisel ning ise oma ruumi loomisel erinevatest materjalidest,» kõneles Nielsen.
Neli päeva vältava festivali kava on koostatud nii, et päevasel ajal toimuvad rohkem lasteetendused ja õhtul noortele mõeldud tükid. Tükkide valikul on Nielseni sõnul silmas peetud, et need oleks oma žanrilt võimalikult erinevad ning põhineksid pigem visuaalsel keelel kui eestlaste jaoks võõrkeelsel tekstil.
Üpriski tekstiline on küll noortele vaatajatele mõeldud Kafka samanimelisest romaanist inspireeritud kammerliku olemusega «Metamorfoos» Saksa teatri Pilkentafel esituses.
«Ma loodan, et noored, kes seda vaatama tulevad, on looga enne vähemalt üldjoontes kursis,» märkis Nielsen. «Seda võikski nimetada objektiteatriks, kus tekst ongi selleks objektiks, millega erinevatel viisidel mängitakse. Kusjuures, eriti huvitav on veel jälgida, kuidas sakslased seda oma keeles teevad.»
Peale festivali tiheda programmi (ikka viis, vahel ka kuus etendust päevas) saavad eeskätt esinejad ise ja teatrikriitikud-analüütikud, aga ka kõik teised huvilised (näiteks ka kooliteatrite juhid ja kirjandusõpetajad) igal õhtul Endla teatris päeval nähtud etendusi analüüsida, soovi korral keelt teritada ja tekkinud emotsioone jagada. Põhimõtteliselt on tegu etenduste analüüsiga, kus tervik kiht kihi haaval tükkideks lammutatakse. Dekonstruktsiooniprotsessi veab Katrin Nielsen.
Lisaks toimuvad veel töötoad, näiteks õpetavad profi-klounid Toomas Tross ja Haide Männamäe lühikursusel «Kloun ja koomika» koolinoortelegi žongleerimiskunsti.
Kuid festivali kunstiline juht Nielsen nendib, et kuigi Eestis lasteteatrit tehakse, puudub selles vallas järjepidevus.
«Kõik on väga projektipõhine. Tihti tehakse täiesti perspektiivikaid töid, mis vajaksid võib-olla veel sissemängimist, aga noored neid rohkem ei näe, kuna projekt saab otsa ja sinna see jääb,» kurtis Nielsen.
Teine probleem on tema sõnul ka selles, et tihti ei ole lavastust väga lihtne oma algsest mängupaigast mujale liigutada. «Mul on väga kahju, et paljudel noortel on näiteks nägemata Anu Lambi «Keeleuuenduse lõpmatu kurv», viimase aja tükkidest veel «Portselansuits» ja «Mirr»,» loetles ta.
Veel on meie lasteteatri probleemiks liiga suured teatrid, mis on mõeldud ülimalt suurele vaatajaskonnale – kammerlikke, väga kindlale sihtgrupile tehtud lavastusi, mida mahubki korraga vaatama 60–100 last, on meil väga vähe. Põhjamaades on see traditsioon Nielseni sõnul aga väga levinud, ka olevat neil laste- ja noorteprojektidele võimalik fondidest lihtsamalt raha taotleda. Eesti lasteteatri probleemi võikski tema hinnangul lahendada pidev riiklik toetus.
«Festival NB 2008»
18.–22. oktoobrini Pärnu teatris Endla
• ASSITEJ Eesti Keskus korraldab festivali siinmail seitsmendat korda, teist korda toimub see Pärnus
• korraldada aitavad VAT Teater, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia ja Pärnu Endla
• märksõnad: rohkem visuaalset sõnumit, improvisatsiooni, eakohast suhtlemist ja uuenduslikkust
• lavastused lastele ja noortele Eestist, Leedust, Soomest, Prantsusmaalt, Venemaalt, Saksamaalt ja mujalt
• töötoad
• noortetruppide ja väiketeatrite programm «Noortelt noortele» maakondades
• õhtuti etenduste arutelud