Tagasi mobiilivaatesse
Värskendamiseks tõmba

Uudised

:

Ja kommunismi ei tulnudki...

Meil on nüüd taas üks Nõukogude aega käsitlev mälestusteraamat. Kirjanik Andrei Hvostov teeb juttu tuumateadlaste linnast Sillamäest, numbritehasest, uraanitootmisest, hruštšovkadest, Türsamäe jäätmehoidlast ja seda ümbritsevast «tsoonist», mis oli radioaktiivne, kuid mitte ka üleliia.


Palju aega ja vaeva pühendab lugupeetud autor sellele, kuidas teda koolis togiti ja mõnitati, kõneleb sellest, kuidas eestlasi Sillamäel imelikeks peeti ning kuidas kujunes venelaste rahvuslik psühholoogia.

Minaisik räägib ka naistest, kelle peale tal kõvaks läks, ja kuidas haigus takistas teda koolis, ehitusmalevas ja sõjaväes ennast realiseerimast. Siiski sai kangelaslik Hvostov võitu astma tagajärgedest ja asus, kibedad pisarad huulil ja palgeil, kommunismi ehitama. Et kommunismi ei tule, teadis ta juba siis, hilisemad aastad lihtsalt kinnitasid ta ennustuse geniaalsust.

Hvostovi Nõukogude aeg on üsna must ja sünge. Teda ootas sama saatus, mis koolis ootab kõiki raamatuinimesi: nimelt kiusamine. Hvostov julgeb sellest avameelselt kirjutada, see on ta suur voorus.

Ja hästi kirjutab ta lahti ka selle, et kui raamatuinimene saab koolis enda kaitsmise ja teoste lugemise vahelt mahti kedagi teist klobida, siis teeb ta seda üsna suure mõnuga, aga häbeneb juba järgmisel hetkel tehtut. Aga «peksmine» ei olegi siin õige sõna, nagu Hvostov kinnitab, ei jõua kaheksa-aastased poisid hästi lüüa ja nende peks oleks tänapäeva mõistes nagu sääse hammustus.

Hvostovi raamatu peatükid on jaotatud temaatiliselt: «Ajamasin», «Nõukogude võim», «Teksad», «Seks», «Kosmos», «Alkohol», «Venelased» jpm. See tähendab, et autor on osanud oma ainesele läheneda temaatiliselt, mis on suur pluss. Tegu on ladusalt loetava juturaamatuga, mida saab lugeda rannas, mida tegingi.

Suuri põhjapanevaid tõdesid see siiski ei paku. Küll aga võiks konstateerida, et Hvostovi elu on olnud küllaltki ränk: saja meetri jooksmine oli tal raskendatud, kooli peldikus aga ootasid teda elukutselised sadistid Pat ja Patasson, nii et laps pidi pakil põit kannatama.

Liiga palju on tal tulnud kokku puutuda inimestega, kes leiavad, et need, kes raamatulugemiseks võimelised on, viina ei joo ja vastupidi. Kannatused õilistavad inimest ja kui neist saab lõpuks kriitiline mass, siis saab inimesest Tark suure algustähega. «Mõtteline Eesti» oli Targa kirjutatud raamat, aga ka «Sillamäe passioon» käib küll.

Siinkirjutaja pöördus «Sillamäe passiooni» lugedes sekundaarkirjanduse poole. Nimelt mainib Hvostov, et ka vene koolid õppisid ajalugu Palametsa õpiku «Jutustusi kodumaa ajaloost» põhjal, mis oli lihtsalt vene keelde tõlgitud.

Selle põhjal tekkinud venelastel arvamus, et muistsed eestlased ei olnudki nii jobud kui nood praegused, muistsed ei olnud mingid kuratiki, vaid nad sõdisid Paala, Ümera ja Rävala all, Lembitu distsiplineeris neid väga ja Ümeras torkasid nad raudrüütlitele mõõgaga ainsasse kaitsmata kohta – kubemesse. Venelastele meeldisid efektiivsed fritsude peksjad väga.

Võtnud uuesti raamatukogust «Jutustusi kodumaa ajaloost», täheldasin ma, et seal ei mainitud kubemesse torkamist, oli hoopis selline passus: «Rüütleid kisti hobustelt, uimastati nuialöökidega, torgati mõõgaga silmapiludesse.

Vaenlase lüüasaamine oli täielik. Ümera lahingus saavutatud võit julgustas eestlasi jätkama võitlust oma maa vabaduse eest.» Aga pole mõtet tähte närida, autori mainitud fakt on igatahes väga huvitav.

Mõnikord taotleb autor suurt, kuid elu maksab talle kätte pisiasjades. Partei ja komsomoli võimas löökehitus Dneprogess on raamatus muutunud Dneprogressiks! Ma olen sada protsenti kindel, et Hvostov teab täpselt, mis asi on Dneprogess ehk Dneprovskaja GES. Aga tibitoimetajad on meil nii laialt levinud, et neid jõuab igale poole.

Blondiinist toimetaja vaatab, et ehk on juhtunud eksitus, täht on vahelt ära jäänud. Nii saab ausameelselt kirja pandud GESist (hüdroelektrijaamast) värdjalik Dneprogress, millest mitte keegi kuulnud pole.

Autor väidab, et tal läks koolitunnis nelja sekundiga kas õpetaja või mingi plika peale kõvaks. Päris naljakas lugu, kuidas mõtleb õpilane oma pükste alt turritavat varjata. Vastates, käed taskus, õpetajanna küsimusele, seletab ta, et ka Lenin hoidis alailma käsi taskus, see kõik on ainult revolutsiooni juhi matkimine.

Faktiliselt ei ole see aga juhi imitatsioon, väikesed rusikad taskus peavad justkui näitama, et jalgade vahel ei juhtu midagi. Mispeale ka õpetajanna vastust võlgu ei jää: «Õppeedukusega peab teda matkima, mitte taskute väljavenitamisega.»

Mõnikord on tunne, et autor analüüsib toonaseid lugusid täiskasvanu mõistusega ja omistab oma väikestele kangelastele selle, milleni jõutakse alles aastate pärast. See juhtub eelkõige neis kohtades, kus autor on justkui leiutanud ajamasina. Nii läheb kohati keeruliseks jälgida, mis on ajabarjääri ees või taga. Ja Hvostovi Nõukogude aeg on liiga sünge. Ma ei mäleta sellest ajast niisuguseid süngusi, aga eks olen seitse aastat noorem kah.

Minu meelest oli tegu loodrite ja iseendaga tegelemise ajaga, kus sa ei pidanud end haigeks ega lolliks töötama. Muidugi, kartulipõllul töötati nõrkemiseni, aga enese harimiseks oli aega maailm. Raamatute vaikiv ja kahisev maailm – palun väga, vali ainult, milline meeldib! Sellepärast ei suutnud ma mõista, mis pani külamehi nii rängalt jooma, ja paistab, et Hvostov ka ei saa sellest päriselt aru.

Raamat

Andrei Hvostov
«Sillamäe passioon»
Petrone Print
2011
304 lk

 


Logi sisse:
Vaata kommenteerimise tingimusi | Näita e-maili avalikult:
42. nädala raamatumüügi edetabelid
    meenuta n099 eelmisi suuraktsioone
    Arvustused: uued plaadid
    uus film
    juurikas
    loe neid luuletusi
    uus raamat
    kas pretsedent eesti teleajaloos?
    uus film
    dirigendi surm
    muusika
    legendi lahkumine
    juurikas
    Viimased uudised
    Raamatublogi
    Top lood
    Top kommentaarid
    48h populaarsemad teemad
    POSTIMEES.ee
    Elu24
    Majandus24
    Sport
    TallinnCity
    Naine
    Tarbija24
    Maailm
    Arvamus
    Uudised
    VIIMASED GALERIID
    Arhiiv