Üldiselt on meie lastekirjanduses praegu head ajad ja ilmub ohtralt tõepoolest häid raamatuid. Paraku ei kehti see aga ühtviisi kõigi lastekirjanduse valdkondade kohta. Pikka aega on lasteluule kõrval vaeslapse osas olnud ka algupärased mudilasraamatud.
Tõenäoliselt pole põhjuste üle vaja pikalt pead murda. Esiteks ei paku kõige väiksematele kirjutamine paljudele autoritele nähtavasti piisavalt pinget – mõelda vaid, kui raske on kirjutada teksti, mille puhul pole võimalik üles ehitada ei keerukat süžeed ega luua mitmeplaanilisi tegelasi.
Mudilasraamatu jutud ise on sageli nii lühikesed, et ei motiveeri tõsist tegijat sulge haaramagi. Ühesõnaga, lihtsat teksti, mis oleks samas ka hea, on teinekord märksa raskem luua kui keerukat.
Teiseks on mudilastele mõeldud raamatutes visuaalsel materjalil vähemalt sama tähtis roll kui sõnalisel tekstil. Selge see, et niisuguste raamatute kirjastamine on märkimisväärselt kallim kui ilma piltideta teoste puhul.
Kurb on siinkohal see, et kui näiteks kultuurkapital toetab lastekirjanikke üsna lahkelt, siis lasteraamatute illustreerimine on jäänud ebamääraseks eikellegi-asjaks: kirjanduse sihtkapital seda ei rahasta, kujutava kunsti oma samuti mitte.
Odavate tõlgete varjus
Peale selle eeldab väikelaste tarvis üllitatud trükis kvaliteetset paberit ja vastupidavat köidet. Niisiis on mudilasraamatute väljaandmine paraku mitmekordselt keerukas, kulukas ja riskantne ettevõtmine.
Samas pole poodides mudilasraamatute puudust sugugi märgata – omamaist kvaliteetraamatut asendavad riiulitäied odavaid tõlkeid ja maitsetuid disnistusi. Lapsed saavad oma printsessi- ja puhhidoosi hõlpsasti kätte, aga need vähesedki kodumaised pildiraamatud kaovad kommertsväljaannete vahele lihtsalt ära.
Sestap on tunamullu algatatud põlvepikuraamatu konkurss igati tervitatav algatus, mille sihiks ongi leida häid tekste 1–5-aastastele lastele. 2006. aasta võistlus tõi esile mitmeid põnevaid raamatuid ja hulganisti uusi tulijaid, nimetagem näiteks Signe Ora, Ulvi Haagenseni, Pusa, Triinu Ojarit.
Allakirjutanul oli sel korral võimalus ka žüriiliikmena parimate tekstide väljasetitamisel kaasa rääkida. Konkursile laekus tänavu 40 tööd, kaks korda vähem kui eelmisel korral. Hindasime eelkõige sõnast ja pildist moodustuvat tervikut ning nende omavahelist kooskõla, samuti noore adressaadiga arvestamist.
Päris mitmed väljasõelutud tööde autoritest kattusid eelmisel konkursil pärjatutega. Signe Ora ja Katrin Ehrlichi «Mõista, mõista, Leenuke!» äratas tähelepanu vaimustava pildimaterjali ning nutika ja hariva tekstiga, mis tõstab esile eesti keele rikkust.
Ainsaks meesautoriks auhinnatute seas oli Juhani Püttsepp oma «Väikese hundi lugudega» (pildid Liisa Murdveelt), kelle tekst kummutab üldlevinud kuvandit hundist kui pahast ja tigedast elukast. Muhedate lugude tagant kumab läbi terviklik elu- ja loodusekäsitlus, mida toetavad meisterlikud illustratsioonid.
Kolmanda koha pälvinud väga originaalne «Meesteraamat» on õigupoolest koguperetekst (siinkirjutaja proovis kodustes oludes järele), mis räägib igasugu meesisenditest, alates töömeestest kuni muidu-, nalja-, IT- ja ATV-meesteni. Nalja ja äratundmist jagub siin igas eas inimestele. Autoriks on juba eelmisel võistlusel silma jäänud Annika Tonts, kes on ise loonud ka juttudega samavõrd vaimukad ja värvikad illustratsioonid.
Ka huvitavaid leide jagus
Ergutuspreemia läks pahupidistamist kasutavale pildiraamatule «Lugu hundipojast, kes tahtis endale jänest» (autor taas Signe Ora, pildid Maret Põldrelt).
Huvitavaid leide oli veelgi. Eestit tutvustav humoorikas pappraamat kõige pisematele Pusalt, kelle kunstnikukäekirja iseloomustavad selged lastepärased vormid ja kirkad värvid ning detailirohkus. Ökopreemia pälvis Margit Õkva «Õnne-Triin õpetab», mis kujutab endast kohalikke materjale – lina, villa ja savi – tutvustavat mudilasaimet.
Äramärkimist leidsid veel «Kass ja liblikas» (Pirgita-Maarja Hallas), leidlik lugu sellest, millised ootamatud metamorfoosid võivad toimuda öösiti pealtnäha vagura kodukassiga, ja Elina Sildre «Koerad» kui klassikalise pildiraamatutraditsiooni esindaja. Suisa mütoloogiliselt mõjus Kristiina Baumi «Tubli emme», kus ema tuli osavalt toime kõigi nelja algelemendi ohjamisega.
Konkursi võitjad
1.–2. koht: «Mõista, mõista, Leenuke!», autorid Signe Ora ja Katrin
Ehrlich
1.–2. koht: «Väikese hundi lood», autorid Juhani Püttsepp ja Liisa Murdvee
3. koht: «Meesteraamat», autor Annika Tonts
Ergutuspreemia: «Lugu hundipojast, kes tahtis endale jänest», autorid Signe Ora ja Maret Põldre
Eripreemiad: «Kass ja liblikas», autor Pirgita-Maarja Hallas; «Õnne-Triin õpetab», autor Margit Õkva; «Eesti», autor Pusa; «Koerad», autor Elina Sildre; «Tubli emme», autor Kristiina Baum