/nginx/o/2008/12/18/107562t1hc58a.jpg)
Teatri- ja üldse kunstiinimesed armastavad ilmselt teistest enam rituaale ja reliikviaid. Liina Reimani sõrmusest ning Tallinna Töölisteatri näitlejanna Anna Tamme kõrvarõngastest on lavakunstikoolis ka tudengitega juttu olnud. Sellised talismanid aitavad hoida emotsionaalset sidet eelkäijatega, elavdavad ajalugu. Loengus tekkis tookord kohe küsimus, kas ka meesnäitlejatel on selliseid reliikviaid, mida edasi on pärandatud. On – Albert Üksipi taskukell näiteks.
Liina Reimani sõrmusel ja Anna Tamme – Lisl Lindau kõrvarõngastel on ennekõike sümboolne väärtus, nad kannavad edasi teatrimälu. Nende kadumine on tohutult kahetsusväärne juhtum. Võhik vaatab neid tõenäoliselt kui lihtsalt materiaalseid väärtesemeid, aga neis peitub ka kultuurilugu.
Olen enam kui kindel, et ka mujal maailmas on näitlejatel samasuguseid reliikviaid või rändtalismane, sest loovinimesed kuuluvad igal pool ühtmoodi veregruppi, aga mis need võiksid olla, seda ei oska ma praegu konkreetselt öelda. Arvan, et kuna Eesti on väike ja väike on ka meie teatrihõim, on sedasorti talismanidel siin ehk isegi suurem emotsionaalne väärtus.
Ma ei usu, et koopia suudaks kunagi või kuidagimoodi originaale asendada. See on nagu suguvõsas vanavanaema sõrmuse või sõlega, mis pärandatakse järgmistele põlvedele – koopia ei ole ju enam seesama ehe, mida inimene on käes hoidnud või rinnas kandnud. Milles on selle inimese soojus. Reaalse inimese pärandatud eseme väärtust asendada ei saa.
Mu suurim soov on, et need talismanid üles leitaks. Ja kui tänasel päeval mõni teatriinimene näeb mõnda nooremat kolleegi, kes võiks tema kunstilisi püüdlusi edasi kanda, võiks ta ju uuegi talismani traditsiooni luua. Seejuures pole oluline, kas see oleks avalikult üleantav või vaikselt inimeselt inimesele, kolleegilt kolleegile rändav.