Jasper Zoova kunst kuulub kahtlemata sellesse žanrisse, mis tegeleb elu peegeldamisega. Kuigi me ei näe siin realistlikku maailma, on siiski tunda, et ta püüab aru saada, mis selles inimeste tekitatud süsteemis üleüldse toimub ja kuidas sellega toime tulla.
Teostuselt on Zoova tööd askeetlikud ja napid. Mustvalged minimalistlikud joonistused, nende alusel tehtud multifilm ja peaaegu et mittemateriaalsed skulpturaalsed objektid. Ometigi ei teki siin tunnet, et midagi jääks nagu puudu, sest jutustatav lugu on piisavalt sündmusterohke.
Piltidel rändab tegelane, kelle sugu, vanust, tegevusala ja isegi liiki on raske määrata. Koondkuju ilmselt nn väikesest inimesest, kuid mitte sellisest, kes on mutrikene masinavärgis, vaid sellisest, kes otsib. Õnne, elu mõtet, kirgastumist, mõistmist, armastust jne.
Kõik on absurdne
Nagu ka tegelikus elus, näeb ta siiraimatele kavatsustele vaatamata enda ümber peamiselt absurdi. Majad muudavad kuju, olendid vahetavad palgeid ja rolle, maastikel on tähistatud miraaže ja mägesid saab liigutada puldi abil.
Kusagil on pimedate laste linn, kust kostab sosistamist. See on vast lohutav, neil on veelgi raskem kui peategelasel, kel siiski silmad peas.
Kõige krooniks on loo kangelasel jala külge seotud pomm – et selles jaburas keskkonnas liikumine veelgi vaevalisem oleks. Kes selle pommi sinna köitis, oli see mõni jõustruktuuri esindaja või ehk tegelane ise – seda ei mäleta ta enam, seda kaadrit multikas ei ole.
Vahetevahel kaotab tegelane lootuse ja puhkeb nutma, teinekord sammub jällegi läbi valgusest ehitatud teed lootuse poole. Osa ajast kannab ta täiesti ametlikult narrimütsi ning püüab asju vaadata läbi huumori.
Laborirotid
Narrirollist on tehtud ka skulptuur, mis usaldusväärsetele allikatele toetudes on tegelane ühest järgmisest multikast, seekord siis nukufilmist. Installatsiooni pealkiri on «Inimkatsed», nagu ka teisel seadeldisel, kus maa seest kasvavad välja ebakorrapärased katseklaasid värviliste vedelikega, limonaadiga, nagu etiketil kirjas.
Keegi teeb meiega katseid, ja nagu laborirottidele kohane, et tea me, mis on nende katsete eesmärk. Ja ei saagi kunagi teada. Võtmeküsimus on tegelikult see, kuidas me asjasse ise suhtume. Kas me laseme end alla neelata teadmatusel ja hirmul või leiame endas siiski jõudu kogu sellest suurest segadusest selgusehetki otsida.
Sellel lool ei ole algust ega lõppu, eesmärki ega lahendust. See on protsess. Ja oleks tervislikum seda protsessi pigem nautida.
Kunstis kipub nii olema, et kui vaadeldakse asju kriitiliselt, siis see taastoodab masendavaid elamusi, kui aga püütakse ilu ja optimismi genereerida, on tulemuseks läila kitš. Zooval on õnnestunud leida viis, kuidas kujutada maailma sügavuti, samas eelmainitud libastumisteta.
Jasper Zoova
Pärnu muuseumi näitusesaal
17. jaanuarini