Maailmanimega ja maailmakodanikust jazzpianist Kristjan Randalu esitleb neil päevil Saksamaal uut albumit «Desde Manhattan». Kristjan Randalu sõnastab oma arusaama muusikast nii: «Tõe hetk on ikka ja jälle järgmine noot.» Plaadil mängib rahvusvaheline ja mainekas seltskond muusikuid.
Eesti Muusikaauhindade jagamisel äsja aasta jazzartisti preemia saanud Hedvig Hanson vestles Saksamaal viibiva Eesti ühe tuntuma pianistiga e-posti vahendusel.
Uue plaadi «Desde Manhattan» (hispaania keeles «Otse Manhattanilt») kaanel oled uhkes üksinduses keset New Yorki, taustaks Manhattani pilvelõhkujad. Kas plaadi nimi on valitud atraktiivsuse pärast, viitamaks džässmuusika ja multikultuursuse metropolile, või on sel veel muu tähendus?
Mul oli paar aastat tagasi kontsert Madridis. Plakatid olid üleval ja nime alla oli lisatud «Desde Manhattan» – see paistis neile positiivne näitaja olevat. Kuna muusika sel plaadil on sündinud seoses New Yorgiga, oli selle nime valik loogiline lahendus. Ja suur osa sellest linnast räägib niikuinii ainult hispaania keelt; eriti nendes rajoonides, kus ma elukoha leidsin.
Plaati kuulates ja pealkirjade järgi otsustades võiks öelda, et mõjutused on tulnud mujaltki kui Manhattanilt. Näiteks unistuslik-maaliline «Rignana», see on hoopis külake Itaalias.
Rignana on eriline koht poolel teel Firenzest Sienasse Toscanas. Sattusin sinna sõprade soovitusel ja sellest siis sündis see lugu – pärast muljete läbiseedimist Manhattanil.
Ainus konkreetse NY päritoluga lugu on ainus jazzistandard plaadil, «Anthropology».
Kirjelda oma ansamblikaaslasi.
Antonio Miguel (kontrabass) on Hispaaniast. Me kohtusime New Yorgis, kus ühes teises projektis koos osalesime. Antonio on ääretult ustav – isiklikus ja muusikalises mõttes, mis on tema pilli ja selle rolli puhul hea omadus. Temale saab loota. Ta tunnetab, mida muusika just teatud hetkel vajab ja lisab siis selle elemendi.
Stephan Braun (tšello) elab Berliinis. Tema pillikäsitlus ja mänguviis on ainulaadsed. Tema käes on see pill vahel bass, siis kitarr või hoopis löökpill, siis jälle meloodiainstrument. Kombineerides kõiki neid võimalusi veel erinevate elektrooniliste efektidega, tekivad mitmekesised kõlamaailmad.
Bodek Janke (löökpillid) on Poolast, pooleldi on tema juured aga Kasahstanist. Tema isiksust ja mängustiili on raske piiritleda – ta kasutab kõikvõimalikke stiile, kultuure ja värve, tõlkides need oma keelde trummidel. Juba mõned aastad on ta samuti New Yorgis kodus.
Sinu klaverimängu kuulates tekib hetkiti võrdlus jazzimaailma tipp-pianist Brad Mehldau esteetika ja väljendusviisidega. Kas selline võrdlus on meelitav või pigem sooviksid olla ainulaadne ja kordumatu Kristjan Randalu?
Kõigepealt võtan võrdlust kui komplimenti. Võrdlustega on huvitav see, et võrdleja otsus saab sõltuda ainult tema silmaringist ja kogemustest.
Kunagi ütles mulle üks kuulaja, et minu mäng tuletas talle meelde Dave Brubeckit – arvatavasti oli see lihtsalt ainus jazzpianist, keda ta nimepidi teadis… Nimede hulgas on veel olnud McCoy Tyner, Chick Corea ja Keith Jarrett. Soov olla ainulaadne on ühest küljest väga tähtis, kuna ei ole mõtet proovida olla kellegi koopia.
Isegi parimal juhul oled sa siis ikkagi ainult koopia. Teisest küljest ei ole see mingi probleem, mis vajab lahendust. Kuna me kõik oleme niikuinii ainulaadsed, siis vajab ainult selle väljenduse viis tööd. Kristjan Randalu on ka ilma selle soovita ainulaadne ja kordumatu.
Ainulaadsus – kas see on peamine võti maailmas muusikuna läbilöömiseks või on neid tegureid palju rohkem, näiteks haridus, tutvused, raha, õnn?
Kõigepealt peaks siis täpsustama, mida tähendab läbilöömine. Kui see tähendab näiteks edetabelite tippe, siis ei ole küsimus nähtavasti alati ainulaadsuses. Kui püsida aga nüüd jazzimaailmas, siis on ainulaadsus kindlasti üks osa sellest, kui muusik end ausalt väljendab.
Huvitav nende küsimustega seoses on see, et neid tunnetavad kõik, mitte ainult koolitatud ja pikaaegse kogemusega professionaalne publik. Kui sõnum on siiras, siis jõuab see kohale. Tegureid, mis siis läbilöömise tingivad, on muidugi mitu ja tähtsaks osutub siis ikkagi nende kombinatsioon.
Mis abi on haridusest ja rahast, kui pole tutvusi ja õnne? Muidugi on need kõik tähtsad osad, aga kõige alguses ja lõpus on ikkagi muusika ise – tõe hetk on ikka ja jälle järgmine noot. Kõik need tegurid viivad sinna välja ja nendest pole midagi kasu, kui siis tegelik sisu puudub.
Oled saavutanud muusikuna supervormi, konkursse võitnud, maailma eri paigus kontserte andnud, suurepäraste muusikutega koos töötanud. Millised muusikalised ambitsioonid on veel täitumata?
Mul on väga konkreetsed lühiajalised eesmärgid ja plaanid – järgmised kontserdid, kompositsioonid, plaadistused. Ja siis on üldine ettekujutus, mis suunas edasi liikuda. Mingis mõttes läheb see lihtsuse suunas. Ambitsioon on enda jaoks süvendada heli ja kõla tähendust, tunnetada ja mõista selle mõju endale ja teistele. See võib tunduda natuke abstraktsena, aga mul ei ole pakkuda sellist ambitsiooni, nagu näiteks «ma pean esinema Carnegie Hallis» (mida ma niikuinii sain juba proovida).
Kui sellised on ambitsioonid, siis mis järgneb nende täitumisele? Kunagi kuulsin lugu ühest klaveriprofessorist, kes pärast oma professorikoha saavutamist oli kohe oma pilli maha müünud – polnud enam vaja, eesmärk saavutatud. See ei tundunud hea eeskujuna.
Oled öelnud, et sul peaks olema elamine New Yorgis, Berliinis, Tallinna kesklinnas ja metsamajakeses mere ääres. Kas jaksaksid nii paljude elamiste vahel end jagada?
Kui igal pool klaver olemas on, siis jaksaks ikka…
Vaatamata oma kosmopoliitsusele hoiad Eestit, keelt ja kultuuri. Millal ilmub Kristjan Randalul album, kus kaanefotol on taustaks Eesti maastik?
See peakski nii olema juba järgmise plaadiga, mille salvestus sel aastal Eestis plaanis on. Olen selleks ajaloolise materjaliga tegelnud – minu jaoks ajaloolisega, nimelt lauludega seoses minu lapsepõlvega.
Millal ja millise muusikaga sind Eestis kuulda saab?
Järgmine kontsert Eestis on mais koos Tallinna kammerorkestriga Eri Klasi juhatusel. Mängin enda ja Philip Glassi muusikat.
Uus plaat
Kristjan Randalu
Desde Manhattan (Jazz ’n Arts)