«Meeletult originaalne,» nõustus ka prints Philip.
«Jah, originaalne, intrigeeriv, isegi novaatorlik,» ütles Tema Majesteet.
«Tohutult novaatorlik!» ütlesin mina.
«Lihtsalt vapustav!» ütles prints Philip. «Kust siuksed sellid tulevad? Meil mereväes…»
Kuid lõi siis käega ja jättis lause lõpetamata.
«Ma pole küll asjatundja,» ütlesin mina. «Aga võib-olla, kui vanemad oleks selle poisi õigel ajal mõne spetsialisti juurde viinud, siis ehk…»
«Geniaalne, tõepoolest!» õhkas Elizabeth II. «Briti luulesse on tulnud palju uusi, säravaid, andekaid tegijaid, noori ja ilusaid poeete ja poetesse ja mul on selle üle nii hea meel, et neid kõiki nüüd televiisoris näidatakse!»
«Tõesti tore,» ütlesin mina.
«Kui nüüd veel Lopezi tagumikku näha saaks, oleks õnn täielik,» tähendas prints Philip mürgiselt ja siirdus oma eluruumidesse, kust seejärel hakkas kostma pudelite kolinat. Kasutasin juhust ja tegin diskreetselt minekut.
Koduteel elasin läbi hirmsa momendi, Waterloo jaamas ründas mind keegi tü*ahiinlane, haisvad sokid jalas, polüübid ninas, rusikas õieli: «Anna raha! Anna raha!» Püsti Che Quevara! Sain hädavaevu hullu käest plehku.
Aga öösel nägin unes, et kratt külmetas katusel, puhus pihku ja nuttis: «Huu hu huuuu!» Ja tema nutt oli nii, kui jookseksid jänesed plekktoru mööda Igaviku poole murumunad suus…
Kindlasti vaatan «Luuleminuteid» ka edaspidi.