Noorest peast olin kõva lugeja, kõik «Nahksuka lood», kolme musketäri seiklused ning Arthur Conan Doyle’i, Walter Scotti, Mark Twaini ja Jules Verne’i teosed said koolivaheaegadel läbi puuritud. Võtan praegugi puhkehetkel meelsasti raamatu kätte, ehkki ilukirjandust enam eriti lugeda ei viitsi, hoopis rohkem huvitab mind ajalugu, suurmeeste elulood ja memuaarid.
Hetkel on käsil Suetoniuse «Keisrite elulood», soovitan seda soojalt kõigile, sest pole paremat allikat Rooma impeeriumi ajaloo kohta kui vana hea Suetonius, kes teab pajatada palju mahlakaid lugusid kõigi 12 esimese keisri elust. Siiski sattus mulle hiljuti kätte ühe vene kirjaniku romaan joodikute elust, Vassili Kantori «Krokodill», see oli samuti päris võimas.
Tuletas noorpõlve meelde, The Beatlesi aegadel sai kah kõvasti tina pandud, ses mõttes oli huvitav oma kogemusi vene ajakirjanike omadega võrrelda, kuigi tuleb tunnistada, et meie ajal siiski nii palju ei joodud. Aga eks venelaste viinakultuur olegi kuulus üle maailma.
Moodsast inglise kirjandusest ei tea ma suurt midagi, kui Harry Potteri lood välja arvata – need on tõesti üpris põnevad, ehkki Tolkieni vastu Rowling muidugi ei saa. Aga kirjameeste tööd olen ma alati kõrgelt hinnanud, sest rahvas ilma kirjanduseta pole midagi väärt.
Kirjandusest räägitakse Inglismaal praegu palju seoses «Luuleminutitega», mida BBC One näitab pärast ilmateadet ja kriketiuudiseid. Tuleb tunnistada, ma ise polnud seda suurepärast programmi nägema juhtunud, aga hiljuti tuli asi Buckinghami palees jutuks.
«Kas te «Luuleminuteid» vaatate, armas Ringo?» küsis kuninganna Elizabeth II õhtuses teelauas.
«Ei, Teie Majesteet,» pidin tunnistama. «Mis saade see on? Pean tunnistama, et olen küllaltki närb telekavaataja. Televisioon on minu meelest puhas ajaraisk. Kui üldse, siis ainult mõnda filmi vahest vaatan ajaviiteks. Aga enamasti valmistavad needki pettumuse.
Näiteks pühapäeva õhtul vaatasin filmi «Manhattani tuhkatriinu», lihtsalt sellepärast, et seal mängib Jennifer Lopez, kellel olevat «Briti entsüklopeedia» andmetel maailma kauneim tagumik. Aga Lopezi tagumikku praktiliselt üldse ei näidatudki, ainult paar korda vilksatas kaadri servas, kusjuures isegi siis oli tagumik kitliga kaetud.»
«Täpselt minu mulje,» noogutas kuninglik abikaasa. «Ma ka ainult sellepärast säädsin end seda mõttetut kinopilti jälgima, et ehk näeb Lopezi tagumikku, otsisin koguni suurendusklaasi lauasahtlist välja, et ilmaimet lähemalt uurida. Aga ei näind mitte muhvigi!»
«Oh mehed, mehed!» ohkas kuninganna. «Teil pole muud meeles kui ainult tagumikud.
Tegelikult võib televisioon pakkuda ka eredaid kultuurielamusi ja just niisuguse õilsa idee teenistuses seisavadki «Luuleminutid». Philip, kus pult on? Anna siia, ma panen teleka käima!»
Elizabeth II klõpsutas pulti ja justkui tellimise peale ilmus ekraanile keegi rasvaste juuste, vinnilise näo ja paksude kintsudega noormees, kes etles pominal:
«Sinkjana, vinkjana:
tokerjad tääbuvad,
tokerjad hääbuvad; -
singutades hinge roovilt,
vaide, vaide,
tõuseb hobuse tü*a.
Küütuvuste käide,
võikneb südame
vaikselt surmale.
Ja lõhna tunnen –
kollast ja soodavat,
mäe kedurjast kurgust
ta ilmnedes simpab,
mind limpab,
hobuse tü*a.»
Prints Philip kasutas süljekaussi ja süütas sigari. Kuninganna kuulas poeedi etteastet, pea lummatult viltu ja pöördus siis minu poole: «Äärmiselt intrigeeriv, armas Ringo, kas pole?»
«Väga intrigeeriv,» ütlesin mina. «Ja kohutavalt originaalne.»
«Meeletult originaalne,» nõustus ka prints Philip.
«Jah, originaalne, intrigeeriv, isegi novaatorlik,» ütles Tema Majesteet.
«Tohutult novaatorlik!» ütlesin mina.
«Lihtsalt vapustav!» ütles prints Philip. «Kust siuksed sellid tulevad? Meil mereväes…»
Kuid lõi siis käega ja jättis lause lõpetamata.
«Ma pole küll asjatundja,» ütlesin mina. «Aga võib-olla, kui vanemad oleks selle poisi õigel ajal mõne spetsialisti juurde viinud, siis ehk…»
«Geniaalne, tõepoolest!» õhkas Elizabeth II. «Briti luulesse on tulnud palju uusi, säravaid, andekaid tegijaid, noori ja ilusaid poeete ja poetesse ja mul on selle üle nii hea meel, et neid kõiki nüüd televiisoris näidatakse!»
«Tõesti tore,» ütlesin mina.
«Kui nüüd veel Lopezi tagumikku näha saaks, oleks õnn täielik,» tähendas prints Philip mürgiselt ja siirdus oma eluruumidesse, kust seejärel hakkas kostma pudelite kolinat. Kasutasin juhust ja tegin diskreetselt minekut.
Koduteel elasin läbi hirmsa momendi, Waterloo jaamas ründas mind keegi tü*ahiinlane, haisvad sokid jalas, polüübid ninas, rusikas õieli: «Anna raha! Anna raha!» Püsti Che Quevara! Sain hädavaevu hullu käest plehku.
Aga öösel nägin unes, et kratt külmetas katusel, puhus pihku ja nuttis: «Huu hu huuuu!» Ja tema nutt oli nii, kui jookseksid jänesed plekktoru mööda Igaviku poole murumunad suus…
Kindlasti vaatan «Luuleminuteid» ka edaspidi.