Päriselt juhtunud lood

Kadri Hinrikus «Kui emad olid väikesed» Illustraator Inga Heamägi Eesti Ekspressi Kirjastus, 2009 96 lk

FOTO: Pm

Oma teises raamatus jätkab Kadri Hinrikus kord alustatud teemat, nimelt vanemate lapsepõlvelugude kirjapanemist. Kui «Miias ja Friidas» (2008) kujutas ta peamiselt maalapse elu sõjajärgsel ajal ja ka ühe «uuema» tüdruku tegemisi, siis oma vastses raamatus keskendub autor aastate 1942 ja 1954 vahelisele ajale.

Kadri Hinrikus «Kui emad olid väikesed» Illustraator Inga Heamägi Eesti Ekspressi Kirjastus, 2009 96 lk

FOTO: Pm




See pole teps mitte lihtne aeg, ei riikide, veel vähem inimeste jaoks. Eestis vahetus üks okupatsioon teisega. Üksvahe oli kahte sorti õhtuid – need, mil pommitati, ja need, kui ei pommitatud. Valitses aineline puudus, valitses teadmatus. Teadmatus oleviku-tuleviku ja lähedaste saatuse osas. Viimane marmelaadikomm, mis pannakse karpi ja kõrvale, isa ootama, jääb tallele haigettegevalt kauaks…


Ometi oli ka siis kellegi lapsepõlv ja kooliaastad. Hinrikuse raamat polegi mingi nutt ega hala ja minevikukannatuste esilemanamine. Ta kirjutas raamatu sõprusest, mille taustaks on tükike lähiajalugu.



Tegelikult on Ingi ja Eeva lustliku meelelaadiga tüdrukud, kes koolis itsitavad ja 1. aprillil pipilikke vempe viskavad, varemetes kodu mängivad, esimesele koolipeole lähevad ja esimese kohtamise kihva keeravad.



Oli nalja ja naeru, aga ka selliseid muresid, millest tänane laps kurja undki näha ei mõista. Midagi oli ka üllatavalt ühtmoodi. Vaat ei pane tüdruk seda kleiti selga, mis talle titelik tundub! Ei pane nüüd ega pannud ka siis. Eks ole kõnealune raamat nii ühise kui erineva esiletoomise poolest üks oluline ja huvitav lugemismaterjal. Põlvkondadevaheline side, avaram maailmapilt, empaatiavõime arenemine ja need muud tähtsad asjad tulevad lugemise kannul.



Kuis on lood raamatu adressaadiga? Kirjutatud on see lastest, aga kas lastele? Pealkiri «Kui emad olid väikesed» väljendab autori enese (ja tema põlvkonna) suhet teemasse. Tänasele lapsele on need vanaemade lood. Võivad vabalt ka vanavanaemade lood olla. Seega suunab pealkiri raamatu lastest justkui mööda, sinna kogupereraamatute ritta, mida on hea koos vaadata ja sugulastega juhtunud lugusid juurde vesta.



Kujundatud on raamat nagu omaaegne salmialbum. «Albumisse» on kleebitud fotosid, postkaarte, klantspilte, reklaame ja instruktsioone; sinna on kirjutatud mälestussalmikesi, sinna on joonistatud. See loob mulje, nagu oleks lugeja kätte usaldatud midagi isiklikku, intiimset. See kõlksub kokku kirjutamislaadiga, mis on samuti siiras ja avatud. Ehkki tegemist argieluga, on raamatut poole lugemise pealt käest panna raske.



Teose kujundus on maiuspala omaette. Kunstnik peidab pildisätungitesse tähelepaneliku vaataja jaoks mõndagi koomilist-kummastavat-õõvastavat. Kümnekopkasel margil on kujutatud täi en face, jõulukaardi idüllilise meeleolu pääle asetab kunstnik Nõukogude sõjaauraha ning uhkel plakatil «Stalini juhtimisel – edasi kommunismile» teeb serva peal nägusid ei keegi muu kui mr Bean!


Kujundus on kummaline segu eestiaegsest ja nõukogudeaegsest. Nagu ka toonane eluolu.



«Eestiaegsed asjad» ja tõekspidamised kestavad edasi. Uued kombed ja «väärtused» ei tõrjunud vanu teps mitte kohe ja hõlpsa vaevagagi välja. Värsirida «Ela ilusale Eestile. Kasva kaunile kodule.» ja teised samalaadsed jätkasid oma teed salmikust salmikusse visalt läbi kõikide kümnendite.



Hinrikuse raamatu peatükkide pealkirjadeks on aastaarvud. Tabasin end aasta 1945 puhul mõttelt, et just siis ilmus Rootsis «Pipi Pikksukk». Mõnikord on kurdetud, et kahjuks võttis Pipi eesti keelde jõudmine tervelt 27 aastat. Lugedes Hinrikust, püüdsin ette kujutada, mida oleks Pipil olnud toona öelda neile tüdrukutele – Eevale ja Ingile, tüdrukutele segi pommitatud linnas. Kui ootamatult saadud lihatükk tegi rohkem rõõmu, kui seda teinuks juveelidega kaelakee. Kui ilma küsimusteta, millal tuleb isa ja kuhu kadusid kell ning ema pidukleit, on kergem elada. Kui ema kuulas öösiti hinge kinni pidades mööduvate veoautode mürinat jne.



Keele näitamine välisele tärgeldatud olekule, anarhiline meelestatus, mäss «tädikeste» ja nende loodud reeglite vastu, püüd minetada tüütu rutiin… Usun, et toonased eesti lapsed oleksid meeleldi valinud tubli tüki turvalist rutiini koos küürimispüha ning küllusliku jõululaua ja kingitustega, (mõlema!) kamandava lapsevanemaga. Nad talunuks rõõmsalt roosasid villaseid aluspükse, kui see olnuks nende ainuke mure.



Pipi tuli eesti lapse juurde päris õigel ajal, aastal 1972, kui sõjaaja tüdrukud olid emadeks saanud. Valitses suhteline heaolu ja stabiilsus ning kunagisi hädasid-hirme mäletasid ainult täiskasvanud. Lapsed võisid rõõmsal meelel punapea mässule takka kiita.



Raamatu lõpus näitab kalender aastat 1954 – tüdrukud on lõpetanud keskkooli, teevad tulevikuplaane ja nad on mõlemad rõõmsad. Nad on endiselt koos ja jäävad sõbratarideks kogu eluks.

Tagasi üles