Väitekiri võtab kokku Arvo Pärdi rolli filmis

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Arvo Pärt õnnitleb vastset filosoofiadoktorit Kaire Maimets-Volti.

FOTO: Toomas Huik

Tore, kui selline asi inimesi huvitab, tõdes helilooja Arvo Pärt talle iseloomulikult tagasihoidlikul moel – eile pärast seda, kui muusikateadlane Kaire Mai­mets-Volt oli kaitsnud edukalt doktoriväitekirja «Vahendades Üht(sust): Arvo Pärdi valmismuusikast filmis».



Tegu on igati tähelepanuväärse või, nagu rõhutas värsket doktorit õnnitlenud Pärt ise, aktuaalse uurimusega. Tõepoolest, filmide hulk, milles Pärdi muusikat, täpsemalt nn tintinnabuli stiilis kirjutatud teoseid, on viimase 20 aasta jooksul kasutatud, ületab juba saja piiri ja see tendents ei näita vaibumise märke.



Ajendiks isiklik kogemus

Pidevalt «komistas» erinevaid filme vaadates Pärdi muusika otsa ka Maimets-Volt – sellest ka esimene tõuge vastava doktoritöö kirjutamiseks. «Ühel hetkel oli tunne, et see muusika on igal pool – PÖFFi filmidest alates ja Youtube’i videoklippidega lõpetades. Tekkis küsimus, miks selle poole nii sageli pöördutakse, ja kuidas täpsemalt, millise seisundi tekitamiseks või rõhutamiseks seda kasutatakse.»



Keskendudes teostele «Für Alina» ja «Spiegel im Spiegel», mis on väitekirja autori andmetel «Fratrese» ja «Cantus in Memory of Benjamin Britteni» kõrval enim rakendust leidnud Pärdi palad – filmidest leiavad põhjalikumat käsitlust Tom Tykweri «Taevas», Gus Van Santi «Gerry», Mike Nicholsi «Taip», Sandra Nettelbecki «Bella Martha» ja Guy Ritchie «Kirest haaratud» –, väidab uurimus, et Pärdi loomingut kasutatakse peamiselt selleks, et luua üht kindlat tüüpi mentaalset-emotsionaal­set ruumi, mida võiks nimetada ka «kõrgemate väärtuste maailmaks».



Maimets-Voldi sõnul on filmid, kus Pärdi muusika appi võetakse, enamasti sellised, mis käsitlevad valu, vaeva ja üksindust, ent kuulutavad ühtlasi ka mõistmiseni jõudmist, andeksandmist ja lunastust – seda, kuidas on võimalik jõuda headuse ja armastuse olulisuseni või oma koha leidmiseni elus.



«Pärdi muusika hakkab kõlama sel hetkel, kui kangelasel on käes hingeline kriis. Siis tuleb Pärt just nagu teiselt tasandilt – lohutusena ja südametunnistusena, või meenutusena, et kusagil on olemas ka see parem ja õiglasem maailm,» selgitas autor.



Sarnane on ka viis, kuidas Pärdi muusikat filmides eksponeeritakse. Esiteks antakse sellele aega ja ruumi kõlada – erinevalt levinuimast filmimuusikapraktikast. Teiseks ilmub see filmi üldise väljendusstiiliga võrreldes esile ebatavalisel kompositsioonitehnilisel viisil, (üli)pikkade kaadrite, õhuvõtete või spetsiifilise helimontaaži saatel.



Rahvusvaheliselt arvestatav

Väitekirja juhendaja professor Jaan Rossi sõnul on tegu olulise uurimusega filmimuusika rollist tähendusloomes, mis näitab ilmekalt, kuidas Pärdi muusika annab filmidele avarama, ka transtsendentsema mõõtme, kui süžeest välja tuleb.


«Paljutki sellest, mida me varem üksnes intuitiivselt aimasime, saame nüüd väita tõsikindlalt,» tõdes ta.



Ka väitekirja oponent, Montreali ülikooli professor Philip Tagg hindas tööd väga kõrgelt, rõhutades, et see on üks esimesi süstemaatilisi Pärdi filmimuusika käsitlusi ka rahvusvahelises ulatuses.



Huvilistele on ingliskeelne uurimus – järjekorras juba viies Eesti muusika- ja teatriakadeemias muusikateaduse erialal kaitstud doktoriväitekiri - kättesaadav eraldi trükisena.

Tagasi üles