Haritud casalinga käsiraamat

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: Repro

Uus raamat


Kristiina Praakli


«Minu Itaalia. Kõige kirglikum ja kaootilisem»


Petrone Print, 2009

Kristiina Praakli «Minu Itaalia. Kõige kirglikum ja kaootilisem» Petrone Print, 2009

FOTO: Pm


«Eksisteerivad tõsised ajaloolised põhjused, miks Itaalia on nii erinev kogu ülejäänud Euroopast ja tema ühiskondliku elu loogika tundub mõistetamatu või isegi mitteolemasolev,» ütles Wu Ming 1, üks itaalia uue kirjanduse – selle postmodernismijärgse – säravaid tähti. Kõik itaallased teavad ja tunnetavad neid põhjuseid ning erinevust, kuid seda jagatud kultuuri on üliraske edasi anda, veel enam võõramaalasele selgitada. Viimane on nii keeruline ning ajamahukas tegevus, millega isegi mitte kõik itaallased hakkama ei saa – sest mõningad mainitud põhjustest ollakse lihtsalt õhuga sisse hinganud, ilma et kunagi olnuks vajadust neid sõnastada.



Seepärast on küllalt tavaline, et välismaalaste esmapilt Itaaliast jääb paratamatult pealiskaudseks, et neid kummalisi vastuolusid kultuuris kiputakse täitma omaaenese minevikuga – kui just tegemist ei ole treenitud vaatlejaga, nagu üks väljapaistvamaid Itaalia lähiajaloo spetsialiste Paul Ginsborg või inglasest ajakirjanik Tobias Jones.



Petrone Prindi uusväljaanne «Minu Itaalia» ei küünitagi eelmistega ühte ritta, sest eesmärgiks polegi Itaalia ühiskonna analüüs, kirjeldus ega ühiskondliku loogika selgitamine vaid – nagu «Minu» seerial tavaks – info andmine, kuidas üks tavaline eestlane end tunneb, olles seatud vastamisi kultuuriga, mida ta ei tunne. Nagu ikka, on nende kohta keeruline arvamust avaldada, sest kuidas anda hinnangut teise inimese isiklikele läbielamistele, eriti kui see maailm on sulle nii siiralt ja ausalt avatud nagu Kristiina Praakli Liguria-kirjelduste oma.



See raamat, täis värvikaid ning kirjuid seiku ühe tüdruku elust, on lihtsalt loetav ja turtsumapanev ning õhku jääb küsimus, kas mõni tegelane on ikka aristokraatselt kõrk või hoopis lihtlabaselt hullumeelne. Ma arvan, et ükski inimene, kes «Minu Itaalia» läbi loeb, ei osta endale eal läbimõtlematult ülikonda, kontrollimata, ega seda ei ole valmistanud mingi kummaline tootja sünteetikat sisaldavast materjalist – kiirtee ning udust esilekerkiv Carrefour ei saa nii kergelt ununeda.



Kõige võõra suhtes täpsuseni ettevaatlik ja kartlikult lähenev nagu vett katsuv kassipoeg, ei halasta autor ka mitte iseendale: ta nutab, teeb «eepilisi fopaasid», kirub, asjatab, rõõmustab, eksib ning on üdini eestlane.



«Mis mõttes ei ole soovitav itaallastega sisepoliitikast rääkida!» hüüatas üks mu sõber, ka mitte sünnilt itaallane, aga kaua aega siin elanud kirglik poliitikahuviline, kui ma talle mõningaid Kristiina Praakli väiteid refereerisin. «See on kõige lihtsam viis sõpru leida, sa pead ainult teadma, millest sa räägid.» Lõuna-Itaalia sõbratar läheb põlema, kui ma kontrollin oma toidu teiseks päevaks jätmise kogemust: «Lasagne on ju järgmisel päeval PAREM» – ja kui Google’isse toksida «ricette del giorno dopo», siis leiab hulganisti põnevaid retsepte, kuidas eelmisest päevast ülejäänud toidust midagi ülimaitsvat teha.



Itaalia ei ole rassistlik riik, seda kinnitavad mulle ka kaks mustanahalist koolikaaslast Bologna Ülikoolist, vaatamata mõningate poliitiliste jõudude õhutustele on rassism võõras nähtus. Siin on igasuguseid probleeme, võõrapelgust paljude poolt, aga rassistlik Itaalia ei ole.



Võõra kultuuriga kohtudes ongi kõige kergem vabandada kõiki vigu – nii enda kui teiste omi – kultuurierinevustega, kanda üle isiklikke eripärasid kultuurile ning pidada kultuurieripärasid isiklikeks veidrusteks. Seepärast tulebki Kristiinale tänulik olla, et ta omad vead lahkelt meile õppimiseks jagab. Tema kirjeldaatud võõralt taldrikult mittesöömine pole näiteks üksiku lapse kapriis, palju itaallased on mulle hämmastunult kirjeldanud seda «ameeriklaste veidrust» restoranis üksteise toite maitsta; ekstsentrilisi oma lastesse kiindunud emasid on arvatavasti Eestis sama palju kui Itaalias, kuid nad lihtsalt vastavad Itaalia stereotüübile.



Teised ei pruugi silma torgata, sest nad ei ole «õiged itaallased» – nagu sada aastat tagasi lahkus Friedebert Tuglas pettunult Torinost, sest seal olid sirged ja korrapärased teed ning vaiksed hillitsetud inimesed, üldse mitte Itaalia: mulle tundub, et seesama sügav, kultuurne, üliviisakas ja sirgjooneliselt aus Itaalia on Kristiina Praaklil on külastamata jäänud.



See eelnev ei tähenda, et tema märgatud Itaalia oleks kuidagi vähem Itaalia või mitte-eksisteeriv Itaalia, see ei tähenda, et Questuras immigrante kuidagi hästi koheldaks või suvaline administratiivsüsteem oleks kuidagi inimsõbralik: «Minu Itaalia» illustreerib detailselt fakti, et riigis, mille bürokraatia on kolmepäine lohe, ei ole vaja oodata, et ülikool või võõraste vastuvõtu süsteem kuidagi viisakas või mõistetav oleks.



Meil, endisest NSVList tulijatel on natukenegi lihtsam, sest too bürokraatia oli seitsmepäine lohe, kui sa sellega hakkama said, siis Itaalia tekitab ainult selle imestuse, et kuidas G8 hulka kuuluv kapitalistlik maa vahepeal nii organiseerimatu saab olla.



Muide, need Eesti ajakirjanduseski varem valgustamist leidnud maffia, lõuna-põhja erinevused ja Berlusconi oleks võinud rahulikult välja jätta. See raamat on väärtuslik eestlase päevikuna ning sinna vahele pikitud pealiskaudsed käibetõed tõsiste poliitiliste probleemide kohta tekitavad lihtsalt piinliku ebamugavustunde.



Täpselt samuti ka peatükk itaallaste aust ja uhkusest: nimed nagu Dante, Raffael, Da Vinci, Machiavelli ja teised kuuluvad keskkoolihariduse hulka – ja tahavad seetõttu isegi populaarse käsitlusena eraldi põhjalikumat raamatut.



Võib-olla oleks võinud lugejat säästa tuntud detailide ülekordamise valusast igavusest ning jutustada pikemalt tollest Genovas sündinud cantautore’st, kes iga itaallase südames elab, Fabrizio De Andrést...



Kristiina Praakli otsib selles raamatus igal sammul mingit endale vastuvõetavat maailma, annab hinnanguid igale tillukesele või suurele faktile, et teada saada, kas see sobib – ning ma tunnen ära selle rahvavalgustaja geeni, mis on vist olemas igas natukenegi haritud eestlases, justkui kaitsekilp kõige võõra suhtes: sest ehk saab neile õpetada, kuidas asjad tegelikult käivad ja kuidas õigesti tehakse.



Kahju, et reaalsuse kirjeldused ning faktidele toetuvad analüüsid pidid eneseotsingute arvelt raamatust eemale kolima – kas või sellestsamast justkui vene klassikalisest kirjandusest välja astunud onust, kes Pärsia vaipades arveldab, oleks tahtnud rohkem teada.



Kuid ei ole vaja arvata, et raamatust midagi teada ei saa, sugugi mitte – autor kõneleb sellest, kuidas teatud ringkonnis suhelda, kuidas pesto’t teha, et vahepeal mässatakse tänavatel ja okupeeritakse ülikoole, et Itaalia vasakpoolsed võivad olla pimedad ameeriklastevastased natsionalistid, et akadeemilise ringkonna sisemine ringkaitse võtab Itaalias eriti rafineeritud vorme, et mõned ei taha kodust ära kolida ja mõned ei saa ning et inimesed võivad salaami peale hulluda.



See on perfektne käsiraamat haritud koduperenaisele – casalinga’le –, kes peab hoolitsema, et kogu kirju suguvõsa omavahelistel koosolemistel tülli ei läheks, ning oskama igaühele midagi meeldivat öelda, konflikte vältides.



Kummalisel kombel usub Kristiina Praakli raamatut kirjutades juba ette, et ta jääb nagunii välismaalaseks, ning seepärast tundubki kogu teos kui ühe Genova künkal istuva enesekeskse kajaka silme läbi edastatud.



Ent loo kulgedes ja iga fakti enese jaoks sisimas selgeks vaieldes ei pane autor tähelegi, kuidas ümbritsev kultuur nahapooride kaudu temasse imbub – alles lõppsõnas vaatab ta üllatunult enesesse ning näeb, kuidas kramplik kinnitumine «põhjamaise» identiteedi külge on kuhugi kadunud ning itaalialikkus selle asemel pesa teinud.



Nii lükkab ta ise ümber oma teesi, et Itaalias jäädakse alati välismaalaseks, ning saab kinnitust kakskümmend aastat Roomas elanud Kristel Kaaberi tõdemus Itaaliablogis: «On maid, mille täieõiguslikuks elanikuks saad ainult paberite kaudu, on maid, kus ei piisa dokumentidestki. Aga on ka rahvuseid, kus kuulud nende hulka ainult selle pärast, et nende saatusest hoolid ja et neid armastad. Itaalia käibki sinna viimaste alla.»

Tagasi üles