Kokkupõrge – on see tugev või nõrk?

Kolm Oscarit võitnud Paul Haggise debüütfilm on täis kokkupõrkeid, siin sihib näitleja Chris Bridges Terrence Howardit. Foto: Kaader filmist

Buu! «Kokkupõrge» on üks nõrgemaid teoseid, mis on pälvinud parima filmi Oscari – kuulen ma juba traditsioonilise USA filmi fännajatelt. Ei mingeid eriefekte, action’it, isegi loo tavapärast arendust mitte.

Tõepoolest, siin ei ole puust ette tehtud ja punaseks värvitud peakangelast, kellele kaasa elades triiviks vaataja sujuvalt õnneliku lõpplahenduseni.

Selle asemel on paljutõotava algusega kriminaaldraama, mis lõpeb nagu tüüpiline, depressiivsest euroindlemisest tiine psühhodraama, kus vastupidiselt ootustele saavad kõik vähegi negatiivsed karakterid endale n-ö teise võimaluse, need aga, kellega meie lootused on seotud, jäävad paraku sellest ilma.

Ristmik kui peegel

Kokkupõrge on võimas, sest plahvatus leiab aset rutiinselt stereotüüpse, ühiskondlikest konventsionaalsustest ja meelelahutustööstusele omastest klišeedest rikutud vaataja alateadvuse ja lahtisele mõtlemisele suunatud autorinägemuse vahel.

Selliseid kokkupõrkeid oli tänavusel Oscarite jagunemisel hulgi, eks «Brokebacki mägigi» ole ju teos, mis on mõeldud vaatajale, kes oskab näha ja mõtestada detaili, kuulata dialoogi – kellele on tähtis teise plaani olemasolu.

Režissööri idee on sellistel puhkudel ainult mõtlemisahela käivitusprotsessi algetapp, nii nagu on seda ka «Kokkupõrke» viimane kaader: kaamera tõuseb järjekordse autode/inimeste kokkupõrke, loe: suhtlemisavarii kohale ja vaataja ette kerkib pilt selgete piirjoontega, kastistatud ja reguleeritud teede ristmikust kui urbaniseerunud ühiskonna mudelist.

« igas õiges linnas käiakse jalgsi: sa tormad inimestest mööda, inimesed jooksevad sulle otsa. Los Angeleses ei puutu sind keegi, meie vahel on alati metall ja klaas. Me igatseme seda kokkupuudet nii väga, sõidame üksteisele otsa, lihtsalt selleks, et tunda midagi »

Need sõnad kuuluvad mustanahalisele uurijale (Don Cheadle), kes oma mehhiklannast partneriga (Jennifer Esposito) on kutsutud uurima mõrvalugu – mustanahaline politseinik on maha lasknud valgenahalise kolleegi ja kolm neegrit veel otsa. Selle asemel teevad nad aga läbi totra autoavarii vigast inglise keelt rääkiva hiinlannaga.

Mõlema naisjuhi vastastikuste «viisakusavalduste» vahetamise käigus leitakse tee äärest tundmatu neegripoisikese laip ja vaatajale juba tuttav detektiiv korjab laiba lähedalt liivast üles eseme, mille tähendus selgub alles filmi lõpus – nii nagu ka alguses lausutud sõnade mõte.

Nagu DNA-ahel

«Kokkupõrge» on film, mis jutustab lugusid musta- ja valgenahalistest, latiinodest, asiaatidest, pärslastest ja araablastest, rikastest ja vaestest, politseinikest ja kurjategijatest – kõik need kõnelevad omakorda rassismist ehk teisisõnu võimalusest olla diskrimineeritud teatud pärilike väliste tunnuste kogumi põhjal.

See kõik on fragmentaarne, ometi üksteisega läbi põimunud ja sõltuvuses nagu DNA-ahel, mis teatud tingimustel moodustab kord üksik-, kord kaksikahelaid. «Kokkupõrkes» on selleks tingimuseks juhuslikkuse seaduspärasus.

Mida see tähendab? Lihtsalt öeldes: kõik sõltub sellest, kus me mingil hetkel viibides oleme ja kellega me oleme. Kui oleksime eile olnud mujal, koos kellegi teisega, oleks täna tõenäoliselt kõik teisiti olnud. Või ei oleks?

Juhuslikkuse seaduspärasust on rakendatud läbi kogu filmi dramaturgiliselt ja režiiliselt meisterlikult – ka loomulikult, ilma erilise näpuga silma torkimiseta. See toimib sama orgaaniliselt nagu DNA-ahel.

Miks? Ilmselt sellepärast, et tegemist on inimestega, kellel on ühine mure – hirm. Hirm tundmatuse ees, hirm kaotada väärikus, lähedased, hirm üksinduse ees, hirm iseenda ees. Selle teadmise ees, kes ma tegelikult olen, milline on minu koht, roll, funktsioon.

On iseloomulik, et tegelasi peetakse «Kokkupõrkes» pidevalt nendeks, kes nad sisemuses ei ole. Ohvitser Ryan (Matt Dillon) ei ole kandilise peaga ainurakne mölakas, uurija võib samal ajal olla ka kurjategija ja mehhiklannal pole mitte midagi tegemist Mehhikoga, sest tema isa oli Puerto Ricost, ema aga Salvadorist

Raske on austada iseennast, veel vähem teisi, kui sa ei tea, kes sa oled. Tänapäeva raskemaid haigusi ei ole mitte vähk, pigem on selleks identiteedikriis, mis kõigis oma vormides kummitab igal nurgal.

Piisavalt suur, et ...

«Ma olen kogu aeg vihane ja ma ise ka ei tea, miks ma seda olen. Ma lihtsalt olen,» ütleb Sandra Bullocki kehastatud Jean sõbrannale pihtides. See on kõige ehtsam hirm, mis on tingitud hirmust olla assimileerunud – kuhu? Unustage ära homogeenne ühiskond, igas mõttes – see on minevik. Nii et kuhu?

Kas «Kokkupõrge» on kunstiteosena piisavalt tugev, et tuua meid lähemale piiride kaotamisele enda sees? Üksteise erisuste mõistmisele?

Jah ja ei. Mõneti jääb film enda kehtestatud mängureeglite ohvriks – kõik mudelid jäävad mingis mõttes skemaatiliseks ja on sunnitud olemuslikult rohkem või vähem kandma mustvalget ideekäsitlust.

Võib kõlada kummaliselt, aga «Brokebacki mäest» erinevalt ei kasva «Kokkupõrge» nii suureks, et muuta maailma, küll on ta piisavalt suur, et panna mõtlema vägagi tõsistel teemadel.

Uus film kinolevis

«Kokkupõrge»

Režissöör Paul Haggis

31. märtsist Tallinna kobarkinos