Kultuurisoovitused

Essee: Meie pühitsetud lipp

Peeter Laurits

FOTO: Postimees.ee

Kevadpühade suurel reedel näidati eesti ristirahvale ja teistelegi huvilistele telerist Mel Gibsoni monumentaalset religioonihorror’it «Kristuse kannatused». See jäi meelde, ei saa salata. Kahe tunni jooksul võis valdavalt suurplaanis jälgida seda, kuidas päris kena Armani poisi (James Caviezel) ihu nülitud rümbaks lõhutakse.

Kuigi kronoloogiliselt tegeldi Kristuse elu viimase päevaga, pälvisid filmi autorite huvi üksnes need tunnid, kus erinevad võimuorganid teda surnuks piinavad.

Ma ei suuda meenutada ühtki näidet vägivalla- või õudusfilmiklassikast, kus liha veristamise üksikasjadesse süüvituks sellise innu, aegluse ja sadistliku kaasaelamisega. Eriti naturalistlikke, verest ja limast lirtsuvaid kaadreid näidati veel teise nurga alt, ja kolmanda nurga alt ja tagasivaates ja aeglustatud tempoga. See oli tõesti pühalik sadomasohhistlik orgia.

Seda filmi on müüdud aukartustäratavas mahus kristlikele kogudustele ühisseanssideks ja ma ei ole kuulnud, et mõni konfessioon oleks selle õpetuse moonutamise eest kirikuvande alla pannud. 400 000 000 dollari lähedale ulatuv kassatulu veenab, et tegemist ei ole Mel Gibsoni ekstsentrilise egotripi, vaid paljude kristlaste usutunnistusega.

Seega on tegemist ortodoksse ja autoriteetse filmiga. Kuigi väga tahtnuks teleri pärast esimesi episoode kinni keerata, tuli ära kuulata, mis sõnum on kristlusel öelda meile täna, nafta- ja ususõdade ajastul.

Sõnumit, ma pean silmas kristlikku hingejuhatust, oli selles filmis muu vaatemängu vahele väga napilt poetatud. Kuulsin mõnda fragmentaarset valveloosungit − «Armasta oma vaenlast », «Mina olen tõde ja tee ja elu» − , «Minu kuningriik ei ole selles ilmas», mis küll filmis toimuvaga eriti ei haakunud, ent olid heliefektidega afektiivselt võimendatud nagu reklaamklipis.

Näitlejad murdsid vapralt aramea, ladina ja heebrea keelt, et lisada öeldule ajaloolise tõe paatinat. Seda õpetust polnud just palju, arvestades meie tänast kriisiderohket ajastut, kus ressursid kipuvad lõppema, ülerahvastus kasvab kiireneva tempoga ja orirahvad on äärmiselt närviliseks muutunud. Paljud inimesed vajaksid praegu tõsist hingeabi ja õpetust, aga seda pole kirikul ega ka kristlike teemade käsitlejatel kuskilt võtta, sest praegusse olukorda olemegi jõudnud just kristlikest ideaalidest juhituna.

Tuleb möönda, et midagi kristlikele tavadele võõrast Mel Gibsoni filmis ei leia. Pigem on see uus tase kristlikus identiteedijaatuses. Kristlik verejanu avab end selles filmis ehmatava avameelsusega.

Me näeme oma silmaga, et see, mida läbi ajaloo on kutsutud kristluseks, ei ole mitte Kristuse, vaid tema surnukspiinajate usk. Kui me püüaksime ette kujutada Pärtliööd, nõiaprotsesse või eurooplaste kristlikku sissemarssi Aasiasse, Aafrikasse, Ameerikasse, Austraaliasse ja Okeaaniasse koos kõigi asjasse puutuvate üksikasjadega, siis jääks selle või mis tahes filmi väljendusvahenditest napiks.

Kristliku misjoni ja maailmavallutuse ajalugu on maailmaajaloo ulatuslikem genotsiid ja veresaun. Kui oleks mõeldav kinosaal miljonite linadega, kus näidataks kõigi kristluse ohvrite kannatusi, ja kui oleks mõeldav, et inimese psüühika suudaks selle vastu võtta, alles siis oleks selle õpetuse sõnum täies mahus hoomatavaks muudetud.

Mul on tõsine mure.

Ma ei taha, et mu lapsi kiusaks köster nagu tsaariajal.

Nõuan oma põhiseaduslikku õigust riigi ja kiriku lahususest.

Nõuan, et riiklike koolide kohustuslik õppekava ei sisaldaks usuõpetust.

Usuõpetuse apologeetide kohaselt ei olevat tegemist konfessionaalse käsitluse, vaid võrdleva usundiõpetusega. Eks võrrelgem. Ainekava tööversioon on Eesti Evangeelse Luterliku Konsistooriumi veebiküljel üleval juba neli aastat. Kuigi konsistoorium püüab seda serveerida erinevate usundite ühisprojektina, teatab Usuliste Ühenduste Ümarlaud oma avalduses vabariigi valitsusele ja Eesti avalikkusele siiski vastupidist.

Praegu riiklikult kehtivas valikainete ainekavas väidab juba esimene lause: «Üldhariduskool peaks andma süvendatud teadmisi kristlikust kultuurist. Ilma nende teadmisteta ei ole mõistetav maailm ja selle kultuuriväärtused.» Sellist juttu ei sooviks demokraatlikus riigis kuulata. See väide solvab.

See ütleb, et süvendatud budistlike, ateistlike, maausuliste, judaistlike või muude teadmistega inimeste jaoks – sealhulgas enamiku eestlaste jaoks, kes me oleme üles kasvanud ilma kooli usuõpetuseta – on maailm ja selle kultuuriväärtused mõistetamatud.

Eriti variserlik on kuulda seda usulis-poliitiliselt rühmituselt, kelle kätel ja arvatavasti ka hingel on arvutute kultuuriväärtuste hävitamine alates Mithraiitide raamatukogude põletamisest uusaegse genotsiidi ja semiotsiidini kõigil mandreil.

Ei saa kuidagi nõustuda, nagu oleks riigi usupoliitika tasakaalus. Usuvabadusega on lood Eestis väga halvad. Kristlikele organisatsioonidele kehtivad mitmed seadusandlikud ja eelarvelised soodustused, kaplanaatide abil finantseerib riik kristlikku misjonit. Teiseusuliste õigused on survestatud praegu veel sõjaväes ja vanglates, ent kaplanaat ähvardab laieneda avalikesse valdkondadesse. Paikkondliku pärimuse säilimine Eestis püsib noateral.

Kõike seda arvestades esitas Maavalla Koda haridusminister Mailis Repsile põhikooli ja gümnaasiumi riikliku õppekava eelnõu ettepanekud. Neis on kesksel kohal pärimus- ja loodusainete õpetamine, samuti rõhutatakse, et riiklik haridus peab olema ilmalik. Kui nende ettepanekuid peaks arvestatama, saaksid eesti lapsed endale eestipärase hariduse.

Isegi väga hea tahtmise juures ei saaks eesti koolides pakkuda võrdlevat usundilugu. Selle jaoks ei ole meil kaadrit kuskilt võtta. Kõik Eesti vastavad õppeasutused on evangeelses kreenis, aga võrdlevat usundilugu ei saa õpetama panna köstrit, kes peale issameie teisi palveid ei tea. Meil pole ka erapooletuid ja tasakaalustatud religiooniõpetuse õppevahendeid üldhariduskoolide tarvis ega religiooniõpetajate ettevalmistamiseks.

Kui mure rahva vaimse arengu pärast on tõesti suur, siis tuleks valitsusel kõigepealt tellida Tallinna ja Tartu Ülikoolilt võrdleva usundiloo uurimissuundade kiiret intensiivistamist ja mitmekesistamist. Selle järele oleks tõtt-öelda suur vajadus. Koolkonna rajamine võtab aga aastakümneid, ning enne pole meil mingeid võimalusi võrdleva usundiloo võtmiseks üldhariduskoolide programmidesse.

Erinevate usundite ja mõtteviiside tutvustamisel oleks seni pikk põld künda ajakirjandusel ja televisioonil. Me võtame iga nädal mingeid uusi hoiakuid moslemite suhtes, aga mida me üldse islamist teame? Huvitav oleks teada, kui paljudel lehelugejatel on udustki aimu, millised on moslemite palved või mille poolest šiiidid sunniitidest erinevad?

Huvitav oleks teada, kas Eestist Iraaki ja Afganistani saadetud väeosade kaplanid on poistele rääkinud, milliste sõnadega palvetavad Jumala poole need moslemid, keda tapma on tuldud?

Usuõpetuse kohustuslikuks muutmise apologeetide lemmikväide on see, et ilma kristluseta poleks moraali. Huvitav küll, et mõned teisedki usundid, näiteks islam ja judaism, usuvad enda kohta sama. Enamik õpetusi siiski nii ülbeks ei ole läinud.

Et aga kristlus Eestis moraalimonopoli rangelt endale nõuab, siis oleks eetika ja moraali seisukohast päris lootustandev, kui kirik võtaks ametliku seisukoha näiteks Eesti ristiusustamise käigus toime pandud genotsiidi suhtes ja teeks selle avalikult teatavaks.

Tõsiasi, et meie riigi lippu on kirikus pühitsetud, ei tohiks ju vabastada patukahetsusest.

Tagasi üles