Silmi sulgedes kangastuvad kujutlustes kiilad tulepuhujad tegemas pürotehnilisi eksperimente. Veidi eemal tantsivad meetrikõrguste kontsadega gooti naised, kelle käed vonklevad valgusvihkudes nagu ussid, taustaks ebamaine tümin.
Hard Rock Laagri elamus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Avan silmad, kuid kujutis varjudest jääb: olen vist valmis oma avakohtumiseks Hard Rock Laagriga ja nendega, keda üks mu sõber kutsub hellitavalt «tumeda formaadi rahvaks».
Saunabuss
Tegelikkus on aga kujutlusest üsna erinev. Kohale jõudes märkan Vana-Vigala jõekääru pargitud saunaks ehitatud mikrobussi, kust sorgus juustega hevimehed vahel jõkke plartsatavad, ja kui Eesti ansambli Must Missa laulja küsib lavalt: «Mis te arvate, miks päike looja läks??», on raske uskuda, et kosmilise rütmi asemel tegutsevad pimedad jõud.
Kõik on nagu kuurordis.
9-aastase Sonja lemmikbänd on Metsatöll, tema jaoks elab «metsatöll» sealsamas, kus ülejäänud Gandalfid ja Potterid. Palun tal teha nii, et sadama ei hakkaks. Ilmselt võlukepp töötab, sest vihma pole kaks päeva tulnud.
Justkui dekoratsiooni mõttes asub festivalialal ka iidne Vana-Vigala surnuaed, mille sajanditevanused ristid on nüüdseks puujuurtega lootusetult üheks põimunud.
B-laval (mille puupinkidelt on Pedigree kitarristi Taffi sõnade kohaselt puudu vaid Reet Linna) üritatakse samal ajal täppisteadust müraformaati suruda kõigepealt poolakate tech-death Decapitated ja siis eestlaste Horricane.
Lava ülemise ääre külge pesa teinud pääsukesed on igatahes kogu perega kohal asja vaatamas ning lojaalne publik proovib samal ajal lava ees, kas nende pead ikkagi käivad otsast ära või mitte. Päris ei käi, aga peaaegu.
Esimene tõsisem laks on avapäeva peaesineja Tiamat, kes on nüüd oma thrash-black-juurte juurest jõudnud Sisters of Mercy taolise aeglasema kitarrimuusika juurde. Muusika on sama grandioosne ja ajatu kui sumeri mütoloogiast pärit madu, kelle järgi bänd on nime saanud.
Laulja Johan Edlund näitab oma tiibade siruulatust ning sel hetkel olen tema kõnes tabamas midagi suuremat kui antud hetk ja koht. Tervet elufilosoofiat, mille mõistmiseks tuleb ise rituaalis osaleda.
Teise päeva kava hakib tõsiselt ära jalgpall (inglaste kaotus kutsub Pedigree laulja Bonne suust esile vihavalingu inglaste Gerrardi ja Lampardi aadressil, kes penaltid mööda lõid) ning seetõttu jään ilma kahest Rootsi bändist, Deathstars ja Beseech, kellest viimase puhul õnnestub küll kinni püüda päris koomiline kaver ABBA loost «Gimme Gimme Gimme».
Kui esimest päeva iseloomustavad rajumad soojendajad ja rahulikum peaesineja, siis teine päev tundub olevat vastupidi. Atmosfäärilisele Beseechile ja Eesti Whispering Forestile (kelle käsutuses oli laval terve koor, aga kelle muusika ei viinud sõna otseses mõttes mitte kuskile) järgneb Norra nüüdseks juba legendaarne black metali teise laine esindaja Satyricon toores ja professionaalne agressioonilaine viie mehe esituses, kes annavad endast laval kõik.
Kõvad tegijad
Väga muljetavaldav igatahes. Ja ei mingit tulepuhumist, kõik on niigi väga veenev.
Kokkuvõtteks: omas niis tundub sellise festivali line-up olevat ausalt öelda üsna uskumatu. Kaks ülikõva tegijat nime Tiamat ja Satyricon peaesinejatena ja üldine hea tase annavad selget tunnistust sellest, mis juhtub, kui festivali teevad fännid, mitte palgatöölised.
Kas sellist festivali on meile vaja? Absoluutselt. Praktika näitab, et mida spetsiifilisema muusikamaitsega üritus, seda paremad esinejad. Viiendat korda toimunud Hard Rock Laager on raskema muusika fännidele asendamatu ja ülejäänutele heaks võimaluseks post-Lordi ajastul tegeliku metaliga tutvuda.
Mida ütleks selle peale Metsatöll? Eks ikka: «järgmisel aastal näeme, raisk».
Festival
Hard Rock Laager 2006
30. juuni - 1. juuli
Vana-Vigalas