/nginx/o/2018/01/27/7521105t1h5dd3.jpg)
Tänavune Birgitta festival pakkus kahe pikendatud nädalavahetuse jooksul kokku kaheksa etendust. Ajal, mil raha näib olevat maailmast täiesti otsa lõppemas, jagus Pirita kloostri müüride vahele igal õhtul nii maailmatasemel eliitkultuuri kui piletihinda (kohapealt kuni 600 krooni etenduse kohta) enesele jõukohaseks pidavat publikut.
Pisut on korraldajad aastatega järele andnud algselt väljakuulutatud kavatsusele lisada programmi vaid avangardse režiiga vaatemängulisi muusikalavastusi. Kolm järjestikust õhtut kõrgeklassilise, ent igas mõttes täiesti klassikalise balletiga (Moskva Akadeemiline Balletiteater) seekordses kavas jäid sellele ideaalile napilt, ent siiski selgelt alla. Eriliselt visuaalse lavastuskeelega ei hiilanud ka «Opera@Jazz» ning Taiwani U-Teatri etendus.
Kahe viimase puhul rõhuti eelkõige eksootikale, ent suure ja vahetu elamuse sünniks jäi see pisut asjaks iseeneses. «Opera@Jazz» mängis kontrasti printsiibile: Helikoni ooperiteatri orkester (dirigent Eri Klas) ja Estonian Dream Big Band (dirigent ja arranžeerija Antti Sarpila) esitasid koos Helikoni solistide ning jazz-lauljatar Joan Faulkneriga kordamööda palasid maailma ooperirepertuaari kullafondist (peamiselt Puccini, Bizet ja Gershwin).
Lubatud vaimuka ja (vaate)mängulise etenduse asemel oli tegu tavalise galakontserdiga, kus lavalise dünaamika eest pidid valitud numbrites hoolitsema kolm tantsupaari. Võisime tõdeda, et suure orkestriga klassikaline ooper ja big band’i sving on kaks paralleelset, ent täiesti ühismõõdutut esteetilist maailma. Viimase kohustuslik rütm, teised tempod ja läbivalt mažoorne helikeel tegid ooperinumbrite äratundmise tänamatult keerukaks ülesandeks.
Taiwanlaste mütoloogilis-rituaalne lavastus «Ookeani hääl» oli kõigile etnotsentristliku kunstimaitsega kohaletulnuile kui kõrvakilede massaaž ja kannatuse kontroll.
Tauno Aintsi oratooriumi «Aeg armastada» lavastust produtseerides ilmutas festival esteetilist ja majanduslikku riskivalmidust. Paraku ei andnud kõigi tegijate hea tahe siin päris oodatud tulemust: eklektilise heli- ja lavastuskeele valik töötas vastu taotletud monumentaalsusele. Ent ka kogu oma vaieldavas headuses kujunes see ettekanne mitmeski mõttes tänavuse Birgitta kõrghetkeks. Loodan väga, et oma autorite (uudis)teoste esitamine saab festivalil iga-aastaseks traditsiooniks.
Kolme aasta eest nurisesin siinsamas, et festival võiks loobuda helivõimendusest ning otsitud seosest kloostri ja selle ajalooga programmi koostamisel. Samuti tundsin puudust korralikest kavalehtedest. Võin tänuga tõdeda, et kaks viimast olen saanud; helivõimenduse probleem näib aga aastatega ainult suurenevat.
Ilmselt ei saa 1300-kohalises auditooriumis võimendusest täielikult loobuda, ent seda oleks vaja kindlasti täiustada: orkestri ja solistide balanss on pidevalt natuke paigast ära ning alati solistide kasuks (lisaks hakkasid kõrvale «Aeg armastada» kooripartiid ja «Spartacuse» lindilt tulnud orkester).