Suve südames 1987 toovad kohalikud jahimehed Rein Maranile tema Laanetaguse tallu just nagu hüljatud ilvesepojad. Et «sa ju loodusemees, ehk oskad vaesekestega midagi peale hakata» nagu seda juhtub igal aastal igasugu metsloomalastega.
Jutustada lugusid... Rein Maran 75
13. september 2006, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rein ja tema nõiaoiuga truu abiline Hillar Pärjassaar on püstihädas: ilvesepojad kipuvad vägisi kätte ära surema, lehmapiim ei sobi igale imetajale. Loomaarstid saavad suure vaevaga ilvesekutsikad päästetud... Siit saab alguse Reinu uus film ilvestest. «Rein on hull!» manavad tema õpetatud sõbrad. Vähe on jahimehigi, kes ilvest tema ehtsas keskkonnas on saanud jälgida, saati siis filmida.
Ilvesepoegadele ehitatakse omaette maja, nii me seda kutsumegi ilvesemaja , kus toimetab vaid Rein üksinda. Ilvesed võtavad ta omaks, mäng ja söötmine köidavad kiskja inimesega, loomad kasvavad jõudsalt, tasapisi hakkab ka film veerema.
Metsas piiratakse suur larakas maad kõrge võrkaiaga, kaitse ulatub minu meelest maa sissegi, sest jooksuajaks ilmuvad väljapoole aeda «päris»-ilvesed ja nende kirglikke kutseid on kõhe kuulata. Filmi-ilvestel on aga ruumi seespool toimetada omi ilveseasju.
Metsloomamäng
Rein mängib ilvesemajas Pumpsuga nii on ilvese nimi filmimehe mänge, kui juhtub see, mida võinuks ju ette arvata. Helilindilt loen kuupäevagi: see võis olla novembris 87, mil Rein on ettevaatamatult selja keeranud ja Pumps talle mängulustis käpaga virutanud. Aga ilvese küüned! Hiljem, rahunenult, kostab Rein, et läks paks talvine jope, villane kampsun, särk ja pesu peale selle, kõvast kriimustusest rääkimata.
16. märtsil 1988 oleme Reinuga Moskva külje all Ternogolovkas. Paksus kuusemetsas on mingi bioloogiajaam, küllap Teaduste Akadeemia oma. Muude kümnete (või sadade? kes seda teab) loomade hulgas, keda Moskva teadlased uurivad, on ka kuus ilvest.
Sissejuhatuseks tutvustatakse meile ühte isendit, keda kutsutakse Velosipediks see poiss oli võrkupüüdmisel Siberi jäägril küünistega kõri läbi lõiganud... Märts on jooksuaeg, istume ööhakul kottpimedas metsas ja lindistame ilveste pulmahüüdeid. Seal karjub kirglikult Vasja, talle vastab vaikse kurinaga Daka, järgneb hea dialoog ja nii kella kolme-neljani välja.
Tankiga hirvedesse
«Nii vägevaid ilveste häälitsusi vaevalt kellelgi siinpool Peipsit on,» jõuan Reinule mühatada, kui juhtub midagi üksjagu ootamatut. Üsna lähedalt kostab pikk raskekuulipilduja valang, siis kädistavad lisaks veel Kalanikovid kes ei usu, võivad mu lindid üle kuulata.
Teadlaste majas naerab kohalik dotsent laia naeru: «Meie naabriks on üks suuremat sorti polügoon. Vaat mullu põrutasid tankiga läbi võrkaia otse tähnikhirvede sekka, siis oli küll jama!»
Ma usun, et ka Rein Maranit painab kohustus (kultuurikohustus?) lugusid jutustada, lugusid ilvesest ja sookurest ja tüütust herilasest ja tavalisest rästikust ja kellest kõik veel. Küllap selleks, et hoida ajalugu elus, et me ei kordaks oma vigu. Näe, mais 1981 oleme Reinuga Manilaiul lindistanud müriaadide müriaadi kõrekonnasid, kus on nad nüüd?
Ja ikkagi aitäh, Rein, et mind kaasa võtsid!
Tallinna kinomaja tähistab Rein Marani juubelit eriseanssidega homme kell 17 ja 19.