Armastus, eneseiroonia ja loobumine

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

17. sajandil elanud VI dalai-laama kujutis tema kaasajas valminud maalil Rubini kunstimuuseumi kollektsioonist.

FOTO: Repro

Vaevalt leidub Eestiski inimest, kes poleks midagi kuulnud dalai-laamadest, Tiibeti budistlikest usujuhtidest. Nad valitakse välja juba mõneaastase lapsena, saavad range vaimuliku hariduse ja kasvatuse ning peavad astuma mungaseisusse.

Praegust Indias paguluses elavat XIV dalai-laamat, kes on kaks korda Eestis käinud ja Tartu Ülikooli audoktoriks valitud, on paljud oma silmaga näinud või isegi käega katsunud. Hulk tema õpetusraamatuid on eesti keeleski ilmunud.

Kes aga oma teadmisi täiendada soovivad, nendele võib soovitada lugeda samuti sel aastal kirjastuselt Kunst ilmunud Roland Barraux’ «Dalai-laamade ajalugu».

Dalai-laamade institutsioon võib tunduda üsna jäiga ja formaalsena. Punase mungarüüga kaetud ning rituaalide ja vaimulike kohustustega piiratud religioosse «funktsionääri» taga on raske näha lihast ja verest inimest.

Tiibeti luule pärlid

Ehkki praegune dalai-laama teeb küll kõik, et ennast eeskätt inimesena ning alles seejärel kõrgvaimuliku ja usujuhina näidata, pole enamik tema eelkäijaid ennast võib-olla tõesti nii vabalt väljendada saanud ning olnud rahva silmis ikka ümbritsetud jumaliku oreooliga.

Kuid igas traditsioonis on erandeid (mis üldiselt kinnitavad reegleid, mitte ei kummuta neid). Erandiks pole selle poolest ka dalai-laamade institutsioon, mille suurimaks erandiks on kahtlemata VI dalai-laama, kelle (ametlikust) surmast möödub tänavu 300 aastat.

Rõõm on tõdeda, et just sellel mälestusaastal ilmus eesti keeles väikeses kenas köites temast maha jäänud tekstide kogumik. Üleliigne pole ka mainida, et tegemist on üldse esimese otse tiibeti keelest eesti keelde tõlgitud raamatuga.

Missugused siis on VI dalai-laama tekstid? Raamatu pealkiri võib esiotsa hämmastust tekitada: dalai-laama ja armastuslaulud, olgugi nukrad! Kas ja kuidas need kokku sobivad? Või on ehk tegemist mingi kavala vaimuliku ümberütlemisega?

Noore mehe tunded

Raamatut lugedes selgub kohe, et ei ole. Tegemist on tõesti armastuslauludega, mida üks noor mees on loonud oma tunnete väljendamiseks vastassugupoole suhtes. Juhtumisi oli see noor mees dalai-laama, kuigi väga erinev oma eel- ja järelkäijatest selles seisuses.

Miks VI dalai-laama ei astunud mungaks ja mis asjaolud tingisid tema üsna vaba ja ehk pöörasegi eluviisi ning varase surma, sellest saab lugeda «Nukrate armastuslaulude» eessõnast ja ka ülalmainitud Barraux’ raamatust. Kuid just sellisena, suure erandina on ta läinud ajalukku ja saanud üheks tuntumaks dalai-laamaks. Tema laule peetakse aga tiibeti luule säravaimateks näideteks.

Vormilt on need meile harjumatult lakoonilised ja peaaegu ilma romantilise särata, mõned neist kommentaarideta üsna raskesti mõistetavad (seda muret on tõlkija Linnart Mäll aga ette näinud ja suurem osa valdavalt vaid neljarealistest luuletustest on varustatud lühema või pikema kommentaariga).

Ometi väljendavad laulud tõelist kirge, aga ka kurbust ja meeleheidet. VI dalai-laama elas ilmselt sügavalt läbi oma elu ja olukorra traagilisust; ta teadis, et peab olema vaimulik liider, kuid ei suutnud jätta ilmalikku elu ja leidiski suuremat rõõmu viinast ja naistest kui vaimulikest õpingutest, aeg-ajalt aga ka süümepiinu tundes, samas jälle kõige kaduvust tunnetades.

Kõik need tunded on esitatud ka lauludes. Olgu siinkohal mõni näide.

Kui tüdruk elab veel,

siis viina voolab veel

ja kindel varjupaik

on tema juures taas.

See laul väljendab 66 laulust ehk puhtaimal kujul kirge ja igatsust ilmalõbude järele.

Järgmine aga juba kibedat meeleheidet ja soovi sellest ringist välja rabelda:

Mõista õigust, Põrgu Isand,

saa mu tegemiste peegliks!

Seal ei olnud õigust olla,

ole võidukas ja mõista.

Veel järgmine aga kahevahelolekut:

Kui naise süda seaduseks,

siis murran elus Seadmuse.

Kui mägieraklasse kaon,

siis murran naise südame.

Õpetus armastajatele

Kogumiku viimane salm aga näitab lauliku selget meelt ja tegelikku üleolekut. See võiks olla surematuks õpetussõnaks kõigi aegade tulipäistele armujatele ja armastajatele:

Parem mitte silmata –

meelekadu olemata!

Parem mitte kohtuda –

meelehaigus olemata!

Linnart Mälli tõlge on täpne ja lakooniline, järgides võimalusel originaali vormi ja värsimõõtu. Kus sisu huvides on tulnud värsireale silpe lisada, seal jääb ehk puudu lauldavusest ja poeetilisest rütmist, kuid meeleolu edasiandmine ei kannata.

Eestikeelse tõlkega kõrvuti on ära trükitud ka tiibetikeelne tekst.

Raamatule annavad palju juurde värsside vahele paigutatud Tiit Pruuli ja tõlkija enda portreefotod tiibetlastest (eriti muidugi tiibetlannadest) nende traditsioonilises riietuses ja keskkonnas.

Raamat

Tsangjang Gjatso,

VI dalai-laama

«Nukrad armastuslaulud»

Tiibeti keelest tõlkinud ja kommenteerinud Linnart Mäll

Tartu: Lux Orientis, 2006

    Tagasi üles