Kes ütles, kunst on tore?

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eksperimentteater: «Krabatist» on saanud «KrabattabarK».
Eksperimentteater: «Krabatist» on saanud «KrabattabarK». Foto: Toomas Huik

Kultuuritehase katlamajas esietendunud «KrabattabarK» nägi välja täpselt selline, nagu selle hirmuäratava pealkirja järgi oletada võinukski. Kui asjal on hirmus pikk pealkiri, mis kõlalt saksa keelt meenutab, siis midagi liiga ilusat sealt oodata ei tasu.

Pealkirjastamise raske töö oli seega eeskujulikult ära tehtud ja etendus võis alata. Teate ju küll näiteks sellist bändi nagu Einstürzende Neubauten – karm värk. Eksperimentteater oli see asi kohe kindlasti ja Eksperiment tuleb siinkohal ilmtingimata suure algustähega kirjutada.

Tegelikult oli see kogum erinevatest ja samal ajal natuke liiga sarnastest eksperimentidest, milles oli mõningaid pagana häid kohti. Aga miks need eksperimendid peavad nii pikad olema? Või miks neid nii palju üksteise otsas peab olema?

Ruumi võlu

Oleks piisanud poole vähemast ja sel juhul oleks võinud ka sellise asja kokku saada, et publikum öelnuks: vau! Kohati tekkis tunne, et tarkade tsitaatide ja muidu tekstirägaga võib publiku tappa. Osa sellest suurest sõnadevoolust läks küll ürituse käigus kaduma, aga lugu läks sellegipoolest edasi. Õnneks.

Alustaks siis ilusatest asjadest. Koht ise on tõeline vaatamisväärsus ja koha võlud olid eksperimentaatorid osanud ka ilusasti ära kasutada. Täiesti minimaalsete lisavahenditega, muide.

Hiigelsuures mitme tasandiga «saalis» olid vaid mõned kõige tavalisemad teatriprožed, aga õiged prožed õiges kohas. Ja teist nii vinget saali Eestis vist ei olegi, ilma igasuguse irooniata.

Siis oli minu jaoks veel vähemalt üks video, mis oli tõeliselt uhke asi. Tegelikult jube lihtne värk. Hiigelsuur silm. Mõned filmitud tantsupaarid keset silma, suure silma ees laval liikuvad inimesed. Sellest moodustus selline asi, et... seda tasus vaadata küll.

Kas see nüüd teater oli, aga väga õnnestunud eksperiment oli see ilmtingimata. Pigem kunstisaali või kunstifestivali eksperiment. Eraldiseisev performance.

Aga eksperimentide katkematut jada vaadates avastasin ennast üsna mitmel korral toolil nihelemas ja kella piilumas... kui kaua veel. Samas, leidsin sellele publikupiinamisele (vähemalt omast arust) ka üsna veenvalt kõlava põhjenduse.

Irooniline antiutoopia

Lugu mõttetust kinnisest kunstitehasest peabki jube olema. Ebamugav, irooniline antiutoopia.

Seega oli ka vaatajatele justkui osaluseksperiment korraldatud: kas saad aru, et kunst on kole asi? Täiesti mõttetu piinlemine ja piinamine? Lähme kõik kunsti nimel napakaks, külmetame ennast surnuks, tapame kellegi ära, aga keegi ei tea, mis pagana asi see kunst on...

Need, kes kaks ja pool tundi õuest külmemas tehases suutsid ära istuda, ilmselt said. Mina ei näinud kedagi poole etenduse pealt lahkumas. Tore ei olnud, aga tore on, et seal sai ära käidud. Järgmine kord läheksin jälle. Nii ongi.

Uuslavastus

«KrabattabarK»

Ottfried Preussleri «Krabati» ainetel

Idee autor ja lavastaja Jaanika Juhanson

Peaosades Päär Pärenson /

Def Räädu Massive/ ja Tarmo Tagamets

Teatrilabori esietendus 24. novembril Kultuuritehase katlamajas

Tagasi üles