Kultuurisoovitused

Elu ühetoalises korteris

Vene menukirjanik Ljudmila Ulitskaja.

FOTO: Repro

Tänapäeva punases sarjas ilmunud «Lõbus matus» pole kõigi teiste Ulitskaja teoste seast trükkimiseks sugugi juhuslik valik.

Pigem läks kirjastuse toimetaja kindla peale välja: see raamat pälvis läänes pehmelt öeldes tohutut tähelepanu ning küll närivad eestlased ka läbi.

Nagu reisirongis

Tegevus ei toimu ju mitte kusagil Baškiiria külas (kust kirjanik ise pärit on), pole seal Venemaa ääretut trööstitust, mis normaalse närvikavaga lugeja kööki võileivale ajab, vaid asi kulgeb ikkagi New Yorgis, cool’is kohas, vene emigrantide hiiglasuures ühetoalises korteris (vaheseina taga äbarik köök ning duširuum). Ja kommunalka võlud ning öised kööginapsitamised on kõigil meiegi kulturnikutel meeles. Asjad korduvad, köögiromantika ei kao kuhugi.

Tõsi, nagu Ulitskaja raamatki tõestab, kipub vene kultuuriruumis minema see tõeliselt ühiseluliseks, st suvaliselt sisse astunud sell ei pruugi aru saada, kes selles majas tegelikult elab, kes on külas, kes on peremees ja kes kelle ema.

Justkui vene ballaad

Ja eks see ole nii mõnegi vene kirjandusteose põhialus. Sedasorti tõelisus võimaldab jutustada lõputult lugusid ning valgustada seeneniidistikku, mis kohati ebaloogiliselt ühendab neid – iseloomult ja muidu – täiesti võõraid inimesi. Elu rongivagunis teel Moskvast Vladivostokki.

Ulitskaja, nagu öeldud, on stooriteller. Eelkõige. Tema jutt on nagu vene ballaad, kulgeb rahulikult omas sängis, vääramatu lõpu poole, kust algab uus stoori. Ja sulg on tal hea.

Ajal, mil paljud vene kirjutajad kipuvad langema liialdustesse või kujunditega üle peksma, on Ljuda rahulik – isegi laibast räägib ta nii, et ei kirjelda seda detailselt.

Mulle isiklikult Ulitskaja pisut sentimentaalne, vene stepilikult lai ja mõttetu delikaatsus sobib. Selles delikaatsuses pole midagi ebaloomulikku või midagi liialt kõneväärt – ei

T-Shirtiks kutsutud paks plika, keda jooksutatakse mööda psühhiaatreid, kuna keeldub täiskasvanutega rääkimast, ei samovarina läikiv vastikult tüse vanaeit rohupudelitega ega aeglaselt halvatusse kärbuv peategelane.

Traagika on pigem mitte inimeses ja tema füüsilises ja vaimses olemuses, vaid mingis tajutavas niidistikus, mis seob inimest… kosmosega? Sellesama ääretu stepiga?

Teadlane Ulitskaja

Teatud normaalsus – mitte pelgalt kunstilisus – peegeldub ta stiilist ehk seetõttu, et elukutse ja eriala asub Ljudal hoopis muus vallas. Nimelt õppis ta geneetikat, bioloogiat ja keemiat.

Inimene on geen maailma bioloogias, Ulitskaja on geeniteadlane. Jasnõi perets!

Nii pole ka imestada, et see andekas geneetik on saanud päris mitu olulist kirjandusauhinda, näiteks Vene Bookeri 2001. aastal, muudest rääkimata.

Nii et «Lõbus matus», mis on tõeliselt lõbus, ehkki pisut ka õõvastav raamat (aga ka teised tema teosed nagu «Kukotski juhtum», «Alati Teie, Šurik» jne, mis kunagi loodetavasti ka maakeelde pannakse), kuulub vaieldamatult minu «lugemislauale».

See tähendab, voodi kõrvale, teetassi alla ning on rasvaplekke täis.

Raamat

Ljudmila Ulitskaja

«Lõbus matus»

tlk Ilona Martson

Tänapäev 2006

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles