Kui tühja Rock Cafésse astusin, piiksatas telefon teade vabariigi valitsuselt, kes soovitas kõigil õhtuks koju jääda. Aga kui Broken Time Orchestra (Julm + Kerikmäe) uue albumi avalooga alustas, oli klubi siiski tihedalt rahvast täis.
Muusika ja tema publik langetasid barjääre
30. aprill 2007, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Täiesti uus kvaliteet ja sügavus on nende uues materjalis. See ei kutsu tantsima, ei kutsu otseselt kuhugi, läheb aga ise rännakule omaenda sisekosmose sügavustes.
Täpselt «nagu peab»
Staarid tulid ja rahvas võttis nad vastu nii, nagu oleks Incognitot siia 80ndate algusest saadik iga päev oodatud. Grupi liider Bluey juhatas kontserdi sisse meenutusega bändi 28-aastasest ajaloost ning lubas viia publiku rännakule läbi aastate.
Esimene lugu läks käima ja... kõik on täpselt nii, nagu peab. Laval on kokku kümme tegelast ja Incognito masinavärk toimib laitmatult iga muusik on tasemel proff ja kogu etteaste on sisse töötatud aastate vilumusega. Kokkumäng ja kõla on perfektne: sisseharjunud soolod, funkyd bassikäigud, suhtlemine rahvaga. Pretensioonitu rütmikas rõõm, mis disainitud sind kaasa haarama.
Ülikiirelt on publik ennast bändile lausa kaela riputanud ja ootab nüüd fanaatilise joovastusega iga nooti ja sõna, et selle peale naerda, juubeldada, plaksutada, hõisata. Bluey paneb mängleva kergusega rahva viisijuppe laulma ning näib tõesti siiralt imestavat: «Armas aeg, te olete ju valmis tegema absoluutselt kõike.»
Pean tunnistama et rohkem kui laval toimuv pakkus mulle reede õhtul huvi hoopis publiku käitumine. Incognito oma «tuntud headuses» on ju nn acid jazzi ehk tantsudässi tipp-profid, kes selle stiili koguni algatasid, nii et lihvitumat ja läbimõeldumat (samas üllatustevaesemat) live-ettekannet ei oskagi ette kujutada.
Soojusega ja sõbralikult
Selles muusikastiilis on tuntavat retrohõngu. Nostalgias on aga alati ju ka midagi vastupandamatult sooja, tuttavat ja turvalist kangastus möödunud muretutest aegadest, mis paneb heldima ja kutsub kaasa.
Tol murelikul reedel oli just see lihtne, naivistlikult positiivne soul-funk-jazz, mis kuulutas rõõmu-rahu-armastuse sõnumit ilma iroonia ja eelarvamusteta, selleks muretuks helguse ja valguse oaasiks, kuhu tuhat noort inimest vastupanu osutamata pea ees sukeldusid.
Oluline on see, et tõestatud sai taas kaunis ja kulumatu tõde: muusika ühendab ja lõhub barjäärid.
Kontsert
Incognito (Suurbritannia)
27. aprillil Rock Cafés
festivalil Jazzkaar