Ida-Euroopa filmidest koosnev ametlik kõrvalprogramm «East of the West», kus «Klass» tänavu võistles, on üle elanud paremaid ja halvemaid aegu. Isegi selliseid, kus on oldud raskustes programmi kokkusaamisega.
Kas Euroopale oma «Elevant»?
9. juuli 2007, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimastel aastatel seda ohtu enam pole, häid ja tugevaid filme tuleb nagu seeni pärast vihma, mis annab tunnistust teatud ühiskondlike protsesside stabiliseerumise tendentsidest ja Ida-Euroopa filmikunsti jalule tõusmisest.
Aus ja emotsionaalne
Kui aastaid tagasi oli programm veel kunstiliselt ebaühtlane, siis tänavu konkureerisid selles võrdväärsed ja sotsiaalselt sõnumilt tugevad teosed. Mis tõstab kaheldamatult «Klassile» osaks langenud eriauhinna väärtust.
Väike võrdlus. Peapreemia pälvinud Bosnia-Horvaatia film «Armin» (re Ognjen Svilicic) oli minimalistlik, psühholoogiliselt väga täpse dramaturgia, reii ja näitlejate mänguga teismelise poisi ja tema isa lugu tänases päevas. Film sõjast, ilma sõjata. Soe ja kurb, samas sisemiselt helge.
Väga häid, «Klassist» professionaalses mõttes paremaid filme oli teisigi, sakslaste «Lõks», venelaste «Vabaujumine» ja «Hirm, mis jääb sinuga»...
«Klassi» eeliseks, seevastu, oli publitsistlik ausus ja emotsionaalsus, popp ja noortepärane filmikeel ning mõistagi noorte näitlejate energia, mis silus puudujäägid dramaturgias ja mõningase kohmakuse reiis. Ju ürii valikus polnud väheoluline ka äratundmisrõõm Euroopa sai enesele «Elevandi» (Gus Van Santi film, mis oli kaudselt inspireeritud Columbinei veresaunast toim).
Ka «Klassi» emotsionaalne kõrgpunkt on tulistamine kooliruumides, massimõrv meie endi keskel. Vägivald algab tavaliselt seal, kus lõpeb mõistus.
Sisuline erinevus kahe filmi vahel on see, et Gus Van Sant vaid kirjeldab seda argipäevast, rutiinset ängi, mis viib tulistamiseni. Raag läheb sammu võrra edasi ja rammib rinnutsi koolivägivalda ennast noorte hulgas valitsevat psühholoogilist ja füüsilist terrorit, mille lõpplahendus on meie reaalsuses dramaturgilise hüperboolina mõjuv: võtan püssi ja lasen teid kõiki maha, sest teisiti enam ei suuda, ei oska, ei taha.
Õhku jääb rippuma küsimus: kuniks jääb see vaid kunstilise kujundi tasemele?
Lihtne, aga mõjus tõde
Kas meie, täiskasvanud, ei pane mitte liiga vara liiga suurt vastutust oma teismeliste õlule, jättes nad üksinda maailma peale hulpima? Eriti selles ajalises ja geograafilises ruumis, mille nimi on Ida-Euroopa, kus üritatakse ikka veel siirduda galopiga Kesk-Euroopa tarbimiskesksesse heaoluühiskonda.
Raagi tõde on lihtne: kui täiskasvanutel on probleeme iseendaga, ei jätku neil aega oma laste jaoks ja siis võivad asjad teatud tingimustel, teatud asjaolude kokkusattumisel viia katastroofini. Lihtne tõde, edasi antuna emotsionaalses, lihtsas ja noortepärases keeles, MTV-le omases stiilis. «Klass» on ohudraama. Ameerika on kaugel, Eesti on siinsamas, keset Euroopat.
Küsimuseks jääb, kas Eesti film on kolesterooliga kattunud filmimaailma soontes vaid pelk värske veri, mis hetkeks sähvatab või suudab ta sinna ka püsima jääda, kiirendades üleüldist vereloomet.