Legendi loomine ehk kaunitarid merepõhjas

Atherton näitab, et iga vrakiks muutunud kere on ainulaadne ning ükski lagunemine ei sarnane teisega.

FOTO: Repro

Aprillikuiste sõjakate sündmuste aegu tabasin end korduvalt mõttekäigult, et mõttetu pronksmees tulnuks eemaldada miski «süüdimatu» performance’i-festivali käigus, nii olnuks tegu laiadele rahvamassidele arusaamatuks jääva kunstisündmusega, mitte poliitilise aktiga.

Oleks pronkspeletise kallale lastud Non Grata, mitte Ansip... siis oleks reaalsus ilmselt natuke teine.

Kunstnikele kaitsvate galeriiseinte vahel on antud märksa suurem visuaalne ja ka verbaalne sõnavabadus kui poliitikutele, ajakirjanikele ja lihtsurelikele kodanikele kokku.

Vahel tavatsevad nad seda vabadust nutikalt ühiskondliku diskussiooni tekitamiseks ära kasutada. Ja teatava süüdimatuseoreooliga vooderdatud kunstnikusuud ei ole demokraatlikus ühiskonnas hea toon vatti ega silikooni täis toppida.

Briti kunstnik Michelle Atherton räägib meile lugusid suurejoonelisest laevaõnnetusest, mis iseenesest on siinsele vaatajale sama isiklik tragöödia kui Aafrika laste näljahäda või vihmametsade kurb saatus.

2002. aastal hukkunud kahe jalgpallistaadioni suurusest kaubalaevast Tricolor polnud mina enne Linnagaleriisse sisse astumist muhvigi kuulnud.

Unikaalsed rondid

Usun, et ma pole kaugeltki ainus ignorant. Pea 3000 luksusautot, millest on koos neid vedanud laevaga efektne ja kättesaamatu allveerisu saanud... kunstnik on neid efektseid objekte pildistanud eest, tagant ja külgvaates. Lähedalt ja kaugelt.

Kunstnik tõstab vaadeldavaid objekte kontekstist välja ja kirjutab neile pikki saamislugusid juurde, üritades neid seeläbi vaatajale lähedale tuua, luua isiklikku dimensiooni.

Ja tõsi see on, roostest puretud, efektselt rondistunud autoköndiga, mille pildile saamiseks on kaunis naiskunstnik ebainimlikke pingutusi teinud, tekib vaatajal kohe palju isiklikum suhe kui igava ja kättesaamatu luksusautoga, mis aastaid tagasi juhuse tõttu just sellele kaubalaevale sattus.

Rondistumise tõttu on kaubast saanud unikaalsed ja kättesaamatud ainueksemplarid. Inimkäe abita loodud ehtekunsti monumentaalteosed.

Need süütult valgele paberile paigutatud maalilised roostekärakad mõjuvad nimelt ehetena, millel pole tarbeväärtust.

Nad on ilusad ja ainulaadsed. Neis on see unikaalsus ja nihestatus, mille pärast mõnigi rikkur võiks tahta sellist koletist oma parki, aeda või majafassaadi kaunistama panna. Või siis minimudelit sellest proua abikaasale kaela riputada.

Neis romudes on see romantiline ja küüniline nihestatus, mille pärast teismelised neid pilte oma T-särgi rinnaesist ehtima võiks tahta. Need on potentsiaalselt universaalsed legendid, milles on igaühele midagi.

Pole kaht identset roosteplekki... autosid ehitatakse tehases küll ühtmoodi, aga nad lagunevad alati erinevalt. Need merepõhja sügavustesse plärtsatanud autoromud on ahvatlevad, kui traagiliselt hukkunud noored kaunitarid.

Neist on oskusliku suhtekorraldustöö tulemusena võimalik luua legend, mis on võimeline end ise edasi looma... paarikümne aasta pärast on nad palju rohkem väärt, kui nende õed ja vennad, kes maanteedel ja linnatänavatel romudeks aeti ning viimaks metallikokkuostu tuli viia.

See on elitaarne esinduskalmistu, kuhu ei võeta lisaliikmeid ühegi raha eest.

Milleks uppunud koloss?

Näituse ametlik point seisnebki selles, et kunstnik püüab kirjeldada oma katsumuste rada, kui ta üritas uppunud laevavrakki ja selle ülestõstmist pildile saada.

Ta räägib pikalt ja laialt suurematest ja väiksematest takistustest, mis teda sel teel igast otsast muidkui tabasid. Ausalt öeldes ei suuda need takistused üllatada.

Näitust vaadates tekkis mul üks küsimus, millele ma selles galeriis vastust ei saanudki. Miks see uppunud koloss talle isiklikult sedavõrd korda läks? Miks ta seda kõike tegi?

Mis paneb mugavühiskonnas elava kunstniku huvituma sellest, mis temasse isiklikult ei puutu? Ületamatu iha kättesaamatu järele? Igavus? Intriiginälg? Puhas huvi legendi loomise vastu?

See näitus on nukker-kummaline pilguheit merepõhjas lamavale ilusale ja ohtlikule näkile. Enda isiku on autor sellest näitusest justkui välja lõiganud... ja ikkagi mõjub see väga isikliku ekshibitsionismiaktina.

Ma ei oska seisukohta võtta, kas see on eksperiment, manipulatsiooniakt või galeriiseinale paigutatud ajakirjaartikkel, mida ükski väljaanne ära ei tahtnud trükkida. Igatahes on see näitus, mis püstitab küsimusi... ja võib-olla mitte ainult.

Näitus

Michelle Atherton

Missed The Boat II

Tallinna Linnagaleriis

19. augustini

Tagasi üles