Augusti tantsufestival – konserviks veel tegemata

Anne Jureni ja Krõõt Juuraku «Look, look». Foto: Repro

Nägin tänavusest Augusti tantsufestivalist ainult nelja viimast raundi ehk Boris Charmatz’ist kuni Jonathan Burrows’i ja Matteo Fargion’ini, seepärast pole mul üldistusena muud öelda, kui taas kord imestada selle üle, kui loomulikult, «higistamata» on Kanuti Gildi saal (ja seega kaasaegne tants) hõivanud kohalikus kunstikultuuris kaasaegsuse «monopoli».

1990-ndate keskel oli selline staatus kaasaegsel kunstil – Rühm T, Toomik, Linnapi koolkond, Semper – ja 2000-nendate alguses Maimiku ja Esto TV tegemistel. Teater NO99-l on algusest peale olnud sama pretensioon, suisa programmiliselt, kohati enese ja publiku suhtes nõudlikku tooni võttes –, kuid peale «GEPi» tundub see mulle kuidagi väsitavalt populistlik.

Kanut on väheseid kohti, kus Eestis praegu selgelt tajutav rahvuslik-konservatiivne pööre otseselt kultuuri ei ahista. Kanuti rahvusvaheline programm, kus meie noored esinevad kõrvuti välismaiste staaridega, aastatega paika loksunud festivaliformaadid erinevate publikuniššide jaoks ja esinduslikkusest vaba publikusuhe on väga mõnus kogemus.

Ahistusest vaba

Inimesed, ka minusugused, kes kaasaegse tantsu vastu veel kümne aasta eest mingit huvi ei tundnud, tajuvad intuitiivselt ära, et see on praegu see koht, kust võib oodata uusi ideid.

Üldse tundub, et kaasaegse tantsu rolli on kuidagi laiemalt nägema hakatud – tänavuse Kasseli Documenta (üks olulisemaid rahvusvahelisi kunstinäitusi – toim) väheseid positiivseid jooni oli, muide, just kaasaegse tantsu kaasamine.

Kõige huvitavam hetk sellel meganäitusel oli Yvonne Raineri (USA koreograaf ja filmitegija, tantsulise postmodernismi vormijaid – toim) loeng. Mitte et see nüüd otse Augusti tantsufestivali puutuks, aga... Eesti tantsukultuuril on praeguses faasis puudu diskursiivsusest, teooriast, tantsukriitilisest sõnavarast.

Ma ei kujuta ette veenvamat viisi selle tekitamiseks kui Raineri sarnaste 1960-ndate põlvkonna klassikute – kellest ka praegune tantsukeel suuresti tõukub – loengutele kutsumine.

Tants ja kunst

Augustifestivali lavastused ise tekitasid suhteliselt meelevaldseid assotsiatsioone kaasaegse kunstiga.

Liisa Pentti kujutatud, kehakeelelt ühtaegu armsalt «agro» ja hüsteeriline rahvusvaheline soomlanna, kes oma soome-aktsendise inglise keele oli vahetanud välja prantsuse-aktsendise vastu, tuletas meelde fotograaf Elina Brotherust, kelle psühholoogilisi seisundeid kaardistavad autoportreed on täis tipitud post-it lipakaid prantsuskeelsete sõnadega.

Anne Jureni ja Krõõt Juuraku «Look, look» tekitas assotsiatsioone 1970-ndate alguse feministliku kunsti klassikaga – näiteks meenub Martha Rosleri performance filmist «Köögisemiootika». Juren ja Juurak olid tõelised publikunaerutajad – kohati jahutas see Juuraku eelmiste teoste, eriti «Once upon’i» intensiivset määratlematusepinget, imeteldavat lava valitsemise oskust sisuliselt null�estiga.

Kuid Burrows ja Fargion – nagu kaasaegse tantsu Gilbert ja George – olid super!

Tantsufestival

Augusti tantsufestival

18.–31. augustini Tallinnas

Kanuti Gildi saalis