Marilyn Manson koolitulistamistele õhutaja; põrgukandle kibe tinistaja; kahe maniakaalselt edeva superstaari hermafrodiitne reinkarnatsioon; sekstsirkuse ekvilibrist; antikristus made of piss, shit and sugar. Aga mitte ainult see atraktiivne kuvand ei sundinud mind Saku Suurhalli minema, kuigi kurjuse grimassid on mulle alati elavat huvi pakkunud.
Eelkõige sai selleks küsimus, mida kamina ees deduktiivselt lahendada ei suutnud miks on sellise hirmuäratava profiiliga MySpace-kasutaja valinud lugematute muusikastiilide hulgast just kidrasoolodega hardrocki? Maailma kõige ohutuma ja laiuti läbitõmmatud kitarripiinamisviisi?
Põhjalik loomastumine
Nii monumentaalse ambitsiooni valguskiires, kus Manson endal troonida laseb, tundub elementaarne luua mõni ennekuulmatu muusikaline artikulatsioon. Piiblile sülgamise heliline arhitektoonika? Piiblile sülgamine kaotab minu meelest kogu oma võlu, kui taustaks kõlab õllesaalimuusika.
Kas kurja juur kuulaks hardrokki? Võib-olla kurja martjuur kuulaks Aga lõpuks leidsin vastuse ja see on nii elementaarne, et ei võigi kohe pähe tulla. Nagu me eelmise sajandi keskpaigast mäletame, on kristlik kirik öelnud selgelt välja oma seisukoha rokkmuusika suhtes see on ju saatana muusika.
Milleks siis aega raisata loomingulistele otsingutele, kui ootuspärane formaat on juba riiulifirmana kasutusvalmis. Ametlikult kinnitatud jõledus ei vaja täiendavat tõestamist ega Mansoni patusus edasist läbikatsumist.
Ja sellest hetkest kadus Mansoni pead ümbritsev paheline ja ligitõmbav oreool ning kaardus hoopis tema andunud kuulajate kollektiivse aju ümber, kes saalis põhjamaise loidusega loomastusid.
Blasfeemia mask kunstiatribuudina on huvitav seni, kuni ta on metafüüsiline, vahetusväärtuseta ja seega kasutu. Puhas kulutus, mille tingimuseks on absoluutne keeldumine heakskiidust. Sel hetkel, kui kurjus rakendub millegi teenistusse, kaotab ta oma uhke olemuse ja madaldub argipäevamahhinatsiooniks.
Tõeline elamus
Aga Saku Suurhallis olid tulusat töökohta nimega Marilyn Manson heaks kiitmas tuhanded inimesed, kelle ootusi artist pühendunud professionaali entusiasmiga täitis. Ta rõhutas isikupärase miimika abil oma ebardlikkust ja hääldas hoolikalt roppusi. Nagu koolis õpetajate selja taga ikka tehakse.
Igasuguseid pahelisi lava-showsid näinuna ei saa ma kuidagi öelda, et Mansoni oma oleks olnud visuaalselt või muusikaliselt kvaliteetpahelisem. Ega ma ei väida, et Manson kedagi haneks tõmbab või on ebapiisavalt sündsusetu. Aga tema loomingust palju hirmuäratavam on publiku kirglik tahtmine teda sellisena näha.
Ja selles tahtmises pole enam kunstilise distantsi haisugi, vaid puhas verehimu. Samas «Värdjas» ja «Kurjusepreester» on laias laastus samad poosid, mida näiteks Onu Bella vaimukalt viljeleb. Mõlemad on tabanud ära peatselt moraalselt kammitsetud keskklassi jõudvate noorte kabuhirmu fakti ees, et äkki on iseenda matus elu jooksul nende ainus metafüüsiline kogemus.
Ega ma nimetatud hirmu ei alahinda, tunnen ise seda ka ja see ongi tõsine hirm. Aga olen ilmselt nii tuim, et mu hirm ei saa leevendust isegi siis, kui sada korda järjest valjusti «anaalseks» ütlen.
Mis puutub kontserdielamusse, siis muusikaliselt oli kõige huvitavam Eurythmicsi cover «Sweet Dreams» ja kõige sugestiivsem show-element oli intro, kus Manson ähvardava zombisiluetina kardina varjus publiku poole kõikus.
Aga absoluutseks tipuks ja õhtu päästjaks oli üks tagasihoidlik mees mu kõrval, kes kannatlikult õlut juues show venivat algust ootas. Kui lõpuks kostis ähvardav kitarririff, mis hakatust tõotas, muutus muidu endassetõmbunud tüüp ärevaks. Ta pöördus, puudutas mind õlast ja vaatas sügavalt enda seest läbi punaste silmade mulle otse ajju ja kähistas: «Oi raisk, oooi raisk NÜÜD HAKKAB PEALE!»
Siis ma sain aru, millele ma olin õigupoolest pileti ostnud võimalusele vaadata koos tõelise saatanaga Mansoni tsirkust.
Kontsert
Marilyn Manson (USA)
22. detsembril Saku Suurhallis