Theodor Adorno käsitleb muusikat kui ühiskonna kodeeritud portreed, mida sellest arvate?
See üldistus on muusikas või üldse kunstis üks võimalik tasand – meid ümbritsev maailm tõlgitakse kunstiteoseks, et luua üldistusi. See mõtteviis ei pruugi aga olla paljudele inimestele eriti lähedane ega meeldiv, Näiteks Cage’i teos «4’33’’», mis on ülimalt tähenduslik ja oluline teetähis 20. sajandi muusikas, on paljude jaoks naeruväärne ja tundub tobeda originaalitsemisena. (John Cage oli USA avangardistlik helilooja, kelle teoses «4’33’’» interpreet neli minutit ja kolmkümmend kolm sekundit vaikib – toim.)
Mingil perioodil püüdis ka nüüdismuusika revolutsiooni teha, luua muusikas midagi täiesti uut?
Pidev millegi uue otsing on muidugi lääne kultuurile omane, uudsusega kaasneb värskuse võlu ja loomulikult see on paeluv. Kuid on veel ka palju teisi võimalusi, arvan ma. Mulle meeldib Kundera mõte, et konventsioonide murdjail või murdmisel kui protsessil on palju suurem tõenäosus muutuda klišeeks kui konventsioonidel endil. Varem või hiljem on tarvis suhestuda ka juba tehtuga.
Teie elus on see soov iga hinna eest midagi seninägematut luua möödas?
Kui heliloojana alustasin, oli just tahe luua miskit täiesti uut üks mu suurimaid soove, sest mulle lihtsalt üldse ei meeldinud see, mida 1990ndate alguses eesti muusikas kuulsin. Mind võlus see, mida läänes tehti.
Pääsesite noore mehena juba läände, läksite Soome õppima – kui palju see teid mõjuta
Pean olema õnnelik, et suhteliselt noorelt oli mul tõesti võimalik tutvuda muusikaga, mida läänes tehti, kas või näiteks 1950ndate modernismiga. Ahmisin sisse tohutuid võimalusi – suurepäraseid raamatukogusid ja häid kontserte, sain välja noppida asju, mis hakkasid mind huvitama. Enesearendamise ja maailmapildi rikastamise võimalused Eestis on kahjuks siiani tunduvalt väiksemad kui Soomes.
Mis seda põhjustab?
Eesti on liiga väike riik, meie piirid on kitsamad. Oleme ka vaesemad, kuid samuti esineb teatavaid erinevusi väärtustes. Mulle meeldib Soome puhul asjaolu, et teatavad elitaarsed asjad peavad olema kättesaadavad – isegi linnaraamatukogu muusikaosa võib võrrelda Sibeliuse akadeemia plaadikoguga. Samas on uue muusika olukord Eestis kaunis hea – seda kirjutatakse, tellitakse ja mängitakse päris palju ning inimesed käivad kontserdil. Samas kipuvad suured kontserdiorganisatsioonid ses suhtes ikka inertsed olema, kuid see on ka mujal nii.
Euroopasse, Eestist välja te ei igatse?
Praegu küll Eestist ära ei taha. Kui oled ära olnud, õpid hindama seda, mis kodus head, ning saad aru, et ideaalset elu pole kusagil. Siin on minu jaoks kõik oluline olemas – lähedased inimesed ja loodus, nii et kui plussid ja miinused paika seada, kalduks kaalukauss kindlalt Eesti poolele. Miinuseks muidugi on Eesti väiksus, kuid sinna pole midagi parata.
Märt-Matis Lill
• Sündinud 6. novembril 1975 Jaan Kaplinski ja Anne Lille pojana. Tema vanaisa on muusik Emil Laansoo.
• Lõpetanud 1994 Tallinna muusikakeskkooli klaveri ja heliloomingu erialal Lepo Sumera käe all ning 1999 Eesti Muusikaakadeemia kompositsiooniklassi Lepo Sumera ja Eino Tambergi käe all.
• Õppinud Helsingi ülikoolis japanoloogiat, sinoloogiat ja filosoofiat, magistriõppes Helsingi ülikoolis ja Sibeliuse akadeemias Veli-Matti Puumala juures.
• Heino Elleri muusikapreemia laureaat (2004), järgmisel aastal pälvis heliloojapreemia teose «Kurb rõõm» eest festivalil «Eesti muusika päevad 2005» ning aasta hiljem heliloojapreemia teose «Mu nuttev hääl on sügistuul» eest festivalil «Eesti muusika päevad 2006».
• Tema teos «Mu nuttev hääl on sügistuul» valiti rahvusvahelisel heliloojate rostrumil Pariisis kümne parema teose hulka.
• Eesti Arnold Schönbergi ühingu esimees, Pärnu nüüdismuusika päevade kunstiline juht ja Eestimaa Looduse Fondi toetajaliige.