Üks muusikapäevade korraldajaist Timo Steiner (pildil), mis selle muusikakriitikaga siis on, paneelide kava vaadates tajun kerget muret, märksõnad on «ääreala» ja «ellujäämine».
Timo Steiner: häid heliloojaid on meil rohkem kui üks, palju rohkem!
22. märts 2010, 17:44
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selle kava on koostanud osalt muusikateadlased ise, aga ka heliloojatena tunneme, et suurte päevalehtede lehekülgedelt on muusikakriitika kadumas või siis muutunud marginaalseks. Muusikakriitika on heliloojale meeletult vajalik tagasiside. Kui pärast kontserti tulevad mõned käepigistajad ja ütlevad paar head sõna, siis sellest ei piisa. Ega neid kanaleid väga palju ei ole, kust me tagasisidet saame. Kui vaatame näiteks Soome poole, siis sealses suurimas lehes on kultuuriküljed küll märksa mahukamad.
Ja teistpidi ka kõik need huvitavad teemad, mis ei ole otseselt seotud elamisega, vaid ka elamise olemusega. Kitsamalt: kas interpreet võiks olla kriitik. Või «muusikakriitika ja popmuusika». Mina olen ääretult elevil selle diskussiooni eel.
Kust tuli idee teha autorikontsertide eri ja kuidas valik sündis, Kozlovast Kangroni?
Kunagi hakkasime Ülo Kriguliga mõtlema, et festivalil võiks olla läbiv joon, ja tekkisid festivali heliloojad, pärast aga mõtlesime, et on ülekohtune tõsta esile üksikuid inimesi, kui meil on nii palju häid heliloojaid.
Valisime just need nimed, kel pole viimasel ajal autorikontserte olnud, või siis sellised heliloojad, kelle autorikontserdiks leidsime uudsed esitajad, kelle esituses oleks endalgi põnev selle või teise autori loomingut kuulda.
See, et akadeemikud peavad muusikaks ka nn sõltumatut popmuusikat, rokki ja elektroonikat ning et need omakorda ei karda klassikuid, on Eestis õnneks leviv areng, osalt ka muusikapäevade teene ehk. Aga kuidas ikkagi see ühinemine Tallinn Music Weekiga teostus?
Eelmisel aastal vaatasime üksteist kõrvalt, aga pärast festivale mõtlesime, et miks mitte teha midagi koos, kui me niikuinii lähestikku toimume, meie printsiip on mitte olla konkurendid, vaid kolleegid. Meil on tegelikult sama mure, jõuda Eestist kaugemale. Tänapäeva inimesed on ka palju mitmekülgsemad, harva, kui mõni muusik või helilooja tegeleb ainult ühe žanriga, nii et väike sünergia meil tekib. (PM)