Maailmamees Arvo Pärt tähistas sünnipäeva omade seas

Seaküla Simsoni skulptuur Rakvere kesklinnas, mis kujutab väikest Arvo Pärti.

FOTO: Peeter Langovits

Laupäeva pärastlõuna Rakvere Kolmainu kirikus. Õnnitlejate sülemi keskel säravad helilooja Arvo Pärdi silmad – veel enne, kui ilmakuulsa helilooja käsi omaloodud kellamängu tööle paneb, tahavad nii paljud ju silmast silma öelda peamist: palju õnne sünnipäevaks!



Väikese Paula kaardile on lapsekäsi sättinud roosasid naeratavaid kasse ja särava päikese värvi. «Kollaažitehnika, see peaks Arvo Pärdile tuttav olema,» naeratab Paula isa, sünnipäevalapse heliloojast kolleeg Tõnu Kõrvits.

Paula teab hästi, kelle sünnipäevale on tuldud: näiteks telekast tunneb tüdruk onu Arvo eksimatult ära.

Sümpaatse Rakvere proua Aino Leinsalu silmad säravad ning ta hoiab 75. hällipäeva tähistava helilooja kätt kaua oma peos – nende kohtumine jääb aastakümnete taha, kui tema käis Rakvere 1. keskkooli kaheksandas ja Arvo Pärt üheteistkümnendas klassis.

«Ma kohe ei saanud jätta teda õnnitlemata! Ta oli nii südamlik ja kena,» räägib naine. «Millegipärast hakkas ta mulle juba kooliajal silma – kena brünett, pikkade ripsmetega noormees! Tihti nägin teda rattaga, nii käis ta kooliski.»

Hiljem selgub, et kuulsa helilooja jalgratas ei kogu sugugi kusagil kuurinurgas tolmu – viimati väntas ta enda sõnul rattaga alles üleeile.

Meenutused ja kingid

Natukese aja pärast, kui noorte rattaballett linna keskväljakul skulptor Aivar Simsoni ehk Seaküla Simsoni kätetööd «Poiss jalgrattal muusikat kuulamas» avamisel imetletud, saabub heliloojat õnnitlema teisigi, kelle jaoks Pärt pole pelgalt nimi ajalehest, vaid sõber või koolivend.

«Kas mina tulen sulle tuttav ette,» pärib õhevil proua. «Nagu tunneks…» vaatab südamlikult naeratav helilooja tulijale otsa.

«Me käisime ühes klassis! Pilvi,» aitab õnnitleja mälu värskendada. «Ja mina olen Tiiu ja meil saab tänavu keskkooli lõpetamisest viiskümmend viis aastat,» lööb sekka teinegi klassiõde.

Hetkega moodustub endistest klassiõdedest-vendadest päevakangelase ümber rõõmus ring. Selgub, et näiteks Rein käis Arvoga 1941. aastal koguni koos lasteaias.

Ja siis on veel Aino, keda emmates ütleb Pärt: «Aino Rosenberg oli meie kooli kõige ilusam tüdruk!» «Me mõtlesime, et ole sa kui maailmakuulus tahes, meie oleme ikkagi su kooliõed,» õhetavad naised.
See ta on, sünnipäev omade keskel, kust loomulikult ei puudu ka kingitused. Rattaga poisi skulptuuri miniversiooni ja maakonna ametliku tänukirja kõrval leiab koha näiteks kultuuriminister Laine Jänese ema kasvatatud kuldvunts – rahvasuu räägib, et sel ripplillel olla tervendav toime.

Tõnu Kaljuste ulatab heliloojale valge klaari, mille noppis päeval Paidest, Arvo Pärdi sünnikodu aias kasvavalt õunapuult. Siis veel sünnipäevakontsert Rakvere spordihallis, kus pingiread on tihedalt täis ja lisaks istutakse ka selleks puhuks kontserdisaaliks kohandatud spordihoone treppidel. Kõlab Pärdi kolmas sümfoonia ERSO ja maestro Neeme Järviga ning hingestatud kingitus rohkem kui 200 noorelt lauljalt kantaadi «Meie aed» näol.

«Ei ole enam beebi, vaid töötan nagu mees,» laulavad laval kõige pisemad õnnitlejad ehk mudilaskoor Siisike.

Üksteist tuleb austada

Arvo Pärt ise ütleb, et pole kunagi olnud suurte sõnade mees.

«Mul on alati olnud sõnu raskem leida kui helisid. Kuid selle taha ei tohi pugeda,» räägib ta. «Kuidagi vilksas mul praegu peast läbi, et nüüd ma siis vist olen vana. Aga see ei tähenda midagi. Igal asjal on oma aeg – aga nüüd on mul vist viimane aeg mõistus pähe võtta. Aga kust seda võtta ja mis see mõistus üldse on,» muheleb ta.

«Vahel on nii, et tahad kellelegi midagi head ütelda ja seda mõistetakse valesti – sellest on kurb,» räägib helilooja.

«Lugesin mõni aeg tagasi huvitavat raamatut ühest pühast mehest – Kroonlinna Joannist, imelisest preestrist, kelle juurde jooksis kokku kogu vene rahvas. Kiriku ees platsil olnud mitu tuhat inimest – kõik tahtsid teda kuulda ja tema puudutust, sest ta oli inimeste südamete tundja. Kord läinud ta kirikust välja inimeste ette ja hüüdnud: «Γрешники, уважайте друг друга!» See tähendab: patused, austage üksteist. Ma usun, et keegi ei solvu, kui selliseid sõnu tarvitan, sest eks räägi ju kõikide maade pühakirjadki sellest, et pole maailmas ühtki patuta inimest. Mõtlesin nende sõnade üle järele ning mõistsin, et need käivad kõikide inimeste kohta,» kõneleb Pärt.

«Kui saaksime hakkama sellega, et austaksime üksteist, ei peaks me enam muretsema selle pärast, kuidas heliloojad muusikat kirjutavad või dirigendid dirigeerivad või kuidas kingsepad kingi teevad… Muidugi, mõtlema peab, kuid kui austame üksteist, tuleb välja teistsugune muusika. Vaat seda sooviksingi kõigile teile ning ennekõike iseendale – sest seda peab iga päev uuesti sünnitama, see vajab jõudu, otsustavust ja ohvrimeelsust,» lisab ta.

«Nii et... Ma olen küll selline vanainimene, aga tahaksin teid kõiki tänada – aitäh, et tegite vanainimese südame soojaks,» lõpetab maestro oma kõne.
Pere ja lähedaste kõrval toob see päev kokku ka muusikalised kaasteelised – üks neist on kindlasti dirigent Tõnu Kaljuste, kelle koostöö heliloojaga sai alguse juba 1980. aastatel.

«Dirigentidele on tähtsad kõik heliloojad maailmas, kuid eriti olulised on need autorid, kellega kõrvuti elad ning kõneled sama keelt: nende loovus on see, mis aitab kõikides maailma asjades midagi klaariks saada. Kui maailma liigub suur müra ja kõik, alates emotsioonidest kuni heli ja valguseni, on võimendatud ning inimene tahab üha rohkem ja rohkem, piiri ei paista tulevat, siis paneb Arvo Pärt meid kuulama vaikust. Ta suudab vaikust väärtustada ning selle poolest olemegi talle tänulikud. Siin kulub vaikus marjaks ära,» leiab Kaljuste.

Kõige toredam sünnipäev

«Heliloojast kõneldes lähtud tavaliselt ainult partituurist ja muusikast, kuid üht joont Arvo Pärdiga koostööst, mida väga hindan, tahaksin veel toonitada – kui muutsin oma elu kord kunstilise juhi positsioonist vabakutseliseks, muutusid mu ümber paljud inimesed. Arvo Pärt oli ainus, kes samaks jäi, ning minu jaoks teeb just see temast suure inimese,» tunnustab dirigent.

Suurmees ise jagab aga veel tükk aega pärast sünnipäevakontserdi lõppu õnnitlejatele koos abikaasa Noraga lahkeid tunnustavaid sõnu ja südamlikke käepigistusi.

Pärin heliloojalt, missugune on olnud tema kõige toredam sünnipäev. «See vist ongi,» vastab maestro.

Pole midagi imestada, sest rangelt etiketistatud tähtpäeva asemel leiab Rakveres aset justkui toreda vanaisa sünnipäevapidu – teda kallistatakse, talle soovitakse õnne ja lauldakse.

«Aga nii see ju ongi, kui tunneme ühes heliloojas ära justkui muusikalise vanaisa, kes pole aga sugugi kinni endistes aegades, vaid on pidevalt muutunud, olles samal ajal aga kogu aeg nii suur inimene,» leiab dirigent Aarne Saluveer, kes sünnipäevakontsertidel lastekoori juhatas.

«Tema muusikas on selgelt ära tunda armastust inimeste, kogu maailma vastu ja see ongi kõige olulisem,» lisab Saluveer.

Tagasi üles