Mart Kalm – sihikindel maailmaparandaja

Veerand sajandit kooskõla: tuleval kuul peavad Anu ja Mart Kalm hõbepulmi.

FOTO: Peeter Langovits

Paljude mainekate preemiatega tunnustatud ja mullu detsembris akadeemikuks valitud arhitektuuriajaloo professor on mees nagu orkester, mille pillirühmades osatakse kõvasti tööd teha ja ka täiel rinnal elust rõõmu tunda.

Lõõgastushetk: äsja 15-aastaseks saanud dalmaatslane Kanni viibib meelsasti Mart Kalmu seltsis.

FOTO: Peeter Langovits

Eesti Kunstiakadeemia kunstikultuuri teaduskonna dekaani Mart Kalmu elu on kiire ja sündmusterohke. Heatujulise ja vaimuka vestluspartneri ning teravamõttelise sõnavõtjana/kirjutajana on ta alati oodatud nii sõpruskonnas kui ka paljudes komisjonides ja nõukogudes.

Eelmine aasta oli mehele eriti edukas – talle anti kunstiteaduse akadeemiku tiitel, Brasiilias toimunud UNESCO maailmapärandi komitee istungil osales ta Eesti delegatsiooni ühe juhina, septembris esitles koos Aleksandra Murre, Kadi Polli ja Jüri Kuuskemaaga esinduslikku albumit «Kadriorg. Lossi lugu» ning paar kuud hiljem tuli trükikojast Kalmu koostatud ja toimetatud 700-leheküljeline «Eesti kunsti ajaloo» V köide, mis hõlmab aastaid 1900–1940.

Paneb imestama, kuidas leiab nõudlik õppejõud ja teadlane, paljude kolleegiumide liige, kelle päevakavva on pikitud loengud ja koosolekud, veel aega uurimusteks, sõpradega veini nautimiseks, teatrikülastuseks, sportimiseks ja koeraga jalutamiseks.

Möödunud nädalal riigikogus Eesti muinsuskaitse valupunkidest rääkides sarjasite rahvaasemikke kirikute renoveerimise programmi ärarikkumise pärast. Näib, et parandate pidevalt maailma.

Mind on peetud lapsesuuks, ja mingil määral on see ka tõsi, sest ma ei taha olla silmakirjalik. Aga elu on mulle kätte mänginud pigem vahendaja ja lepitaja rolle. UNESCO maailmapärandi komitees olengi hädas, sest seal on vaja kompromisse otsida. Alati pole võimalik tasakaalu leida, kuigi tahan, et kõik läheks kõige paremini, ja püüan ikka maksimumi poole. Kui astud UNESCO maailmapärandis sammugi edasi, oled õnnelik. Ideaali seal ei saavutagi.

Hingelt meeldiks mulle olla järeleandmatu, kuid elu on õpetanud, et mõttekam on kokkuleppele jõuda.
Kunstikultuuri teaduskonna juhina peate samuti kompromisse tegema, arvestama kolleegide ja üliõpilaste tahtmistega.

Kolleegide maailm oma sisevastuoludes on tuhat korda keerulisem kui tudengite oma. Noortega suhtlemine mõjub alati lõõgastavalt, sest nad on nii siirad ja huvitatud.

Õpetajaamet meeldib teile?

Jah. Imelik, kui noore lektorina läksin hõlpsalt igasse tundi, siis vanemaks saades valmistan loenguid ette aina põhjalikumalt. Vahel arvatakse, et professorid vuristavad aastakümneid päheõpitud materjali ette, aga see pole nii.

Ükski loeng ei kordu sada protsenti. Ma ei viitsi ju kogu aeg samadest majadest rääkida, vaid ikka lükin ettekandesse uusi käsitlusi või näiteid.
Sel semestril annan moodsa arhitektuuri ajalugu Eestis, eelmisel oli vaatluse all muu maailm. Katrin Koov linnamaastike õppekavast tellis uue kursuse «Eesti 20. sajandi maastikud».

Vahelduseks on huvitav arhitekti loomingu – valmisehitatud maja – asemel tegelda õue ja taluõuega, aia ja tänava suhtega, aleviruumiga, mõisa- ja linnapargiga, puiesteega ning analüüsida neid välisruumi tüpoloogiaid.

Olete jäädvustanud oma nime arhitektuuriajalukku ka aiakujundajana. Kust see huvi alguse sai?

See on liialdus! Mõne arhitektist sõbra palvel olen varem teinud üksikuid aedu, mis, tõsi küll, erinevad meil harjumuspärastest.

Lapsepõlves veetsin kõik suved Pärnumaal ema vanemate juures. Toona, 1960ndatel, elas vanaema üle iluaiandusliku perioodi, käis aktiivselt aianduse-mesinduse seltsis ja rakendas seal kuuldut innukalt ellu. Ta oli ainult kodumajanduskoolis käinud, aga pusserdas isegi taimede ladinakeelseid nimesid, oli üldse optimist ja teadushuviline.

Vaatas telekast saadet «Teadus ja tervis» ning mõõtis alatasa vererõhku. Samal ajal kuulas pessimistist vanaisa täiel võimsusel Ameerika Häält.

Nende talu oli olnud Eesti ajal ka Kehtna kõrgema kodumajanduskooli praktikatalu ja see omakorda andis vanaemale tuult tiibadesse aia ja kodu korrashoiuks. Meil oli iga päev puhas valge lina laual, vanaema poputas peret maitsva toiduga, pakkus alati midagi uut. Minu lapsepõlves arvasid külas paljud, et tomat tekitab vähki, ja vaatasid võõristava pilguga lillkapsast, mida meil sageli söödi.

Sellest võib järeldada, et teil on gurmaanlus lausa geenides?

Ma söön kõike head, toiduteadlikkust on elu õpetanud. Erinevalt emantsipeerunud emast oli minu isa hea kokk. Ta oskas valida liha ja valmistada väga keerulisi lihatoite, mis meeste puhul oli Nõukogude ajal üpris haruldane.

Mäletan lapsepõlvest, kuidas isa tuli alati enne ema koju ja askeldas köögis. Kui ema saabus, sõime õhtust, ja pärast oli ema ülesandeks nõude pesemine.

Kui meie tütar Helga jäi suhkruhaigeks, siis lihtsalt pidime abikaasa Anuga dietoloogia endale selgeks tegema ja sellest sai elustiil: mida, kus, millal ja miks süüa?

Anu püüdis hingest ja nägi vaeva, et tütre toidulaud oleks vaatamata diabeedile huvitav ja vaheldusrikas. Selle tulemusena armastab meie pere hästi süüa, lapsed isegi veel rohkem kui meie.

Armastan punast veini. Eelistan üldiselt Bordeaux’d Burgundiale, aga ka lihtne Côtes du Rhône libiseb hästi. Ma ei ole peps, mulle on tähtsam seltskond, kellega koos veini nautida.

Tunnistan ausalt, et ma kahtlustan suuremat osa nn veinikirjanikke puru silma ajamises. Ainuke usaldusväärne, kelle «tammine must sõstar kurgumandlist vasakul üleval» veenis, oli ülikoolikaaslane Kalev Kesküla, erakordselt soe ja heatahtlik inimene.

Tegelen püsivalt punase veini abil infarkti profülaktikaga, ja võtan seda tõsiselt (muigab kavalalt).

Kas sellest piisab tõbede peletamiseks ja toonuse tõstmiseks? Kuhu jääb sport?

Ikka teen trenni ja käin ujumas. Ujudes on väga hea mõelda.
Ujumisega alustasin esimeses klassis. Olin siis trullakas ja sain hüüdnimeks Paksu. Aga ma ei kannatanud selle all. Olin nagu olin. Mõned sõbrad kutsuvad mind praegugi nii.

Kuuendas klassis läksin ratsutama. Pealegi tahtsin siis saada veterinaariks. Loomulikult meeldis see mu vanematele, kes olid hariduselt zootehnikud, kuigi töötasid kogu elu ajakirjas Sotsialistlik Põllumajandus toimetajatena.

Käisin mitu aastat Tondil maneežis harjutamas. Seal olid väga toredad kaaslased – üks neist oli Dajan Ahmetov – ja suurepärane treener Tiit Sirel. Sportlase elu oli vahva, ometi jäin 9. klassis trennist ära.
Miks?

Keskkoolis moodustus meil uus klass uute väärtushinnangutega. Ma ei saanud endale lubada, et lähen Tondile maneeži ja tulen sealt hilisõhtul, sest pärast tunde pidi põikama kunstinäitusele, jõlkuma Moskva kohvikus, siis minema koju, lugema ruttu läbi Loomingu Raamatukogu ja õhtul veel teatrisse jõudma. Maailm muutus ja sport sinna enam ei mahtunud.

Kas keskkoolis hakkaski teid ajalugu huvitama?

See algas juba varem. Mul on kuus aastat vanem õde, kes teatas, et ta läheb Tartusse kunstiajalugu tudeerima, tegelikult sai temast etnograaf (Eesti Rahva Muuseumi teadur Piret Õunapuu – toim).

Lapsepõlves oli ta mulle loomulikult mõnes mõttes vaimne liider.
Kui õppisime viiendas klassis, kutsus linnamuuseumi teadur Marju Vilbaste meid muuseumisõprade ringi. Läksime terve hulga klassikaaslastega ja olime ülimalt rõõmsad, et saime käia paljude muuseumide hoidlates, mis olid pööraselt huvitavad.

Kui Tiina Mägi algatas Kodulinna liikumise, siis läksime sama seltskonnaga sinna ja kutsusime klassist teisigi kaasa. Seal juhendasid meid ka Ignar Fjuk, Jaan Tamm ja Jüri Kuuskemaa. Kodulinnast leidsin palju mõttekaaslasi ja häid sõpru. Näiteks Mart Laariga tutvusime vanalinna pööninguid korrastades. Nüüd suhtlevad omavahel ka meie lapsed.

Teid ühendas Mart Laariga ka ajaloohuvi. Kas läksite Tartu Ülikooli kindla sihiga arhitektuuriajaloolaseks saada?

Mitte päris. Esimestel kursustel paelus ka kunst, aga siis aina rohkem arhitektuur.
Juba algklassides uurisin vahel «Eesti arhitektuuri ajalugu» ja Arvo Veski «Individuaal-ehitaja käsiraamatut», mind köitsid nendes teostes esitatud põhiplaanid ja näidisprojektid.

Ülikoolielu oli väga vahva ja mitmekihiline. Kui Noor-Tartu liikumises mängis põhirolli aasta vanemate, nn poliitikute kursus Laarist-Vahtrest Arjakani, siis meil olid esiplaanil pigem kultuurihuvid ja me hoidsime rohkem omavahel kokku. Mul oli sõpru ka filoloogide hulgas.

Meie toa õhustik Vana Pälsoni ühikas (toona aadressiga Pälsoni 23) oli päris äge. No kui su kaaslasteks on Mart Laar ja tulevane antiik­ajaloo doktor Mait Kõiv... Maailmavaateliselt ei olnud meil probleeme, saime omavahel suurepäraselt läbi.

Mart luges Oswald Spenglerit, Friedrich Nietzschet ja kõikvõimalikke «samizdati» väljaandeid ning tegeles pidevalt Eesti asja ja metsavendlusega. Maidul oli ikka Peloponnesose sõda ja minul funktsionalistlikud majad.

Olete seniajani püsinud Tartus alustatud uurimissuunal. Mis teil praegu käsil on?

1980ndate algul oli Eesti aeg väga tähtis. Hiljem hakkas huvitama ka Nõukogude aeg, eriti pärast seda, kui ta õnneks otsa sai. Imetlen oma kolleege, nagu Krista Kodres, kes tegelevad üheaegselt mitme väga erineva perioodiga, mina 20. sajandist välja ei pääse.

Praegu on päevakorral sõjajärgse arhitektuuri peatükid «Eesti kunsti ajaloo» VI köitesse, mida koostab Jaak Kangilaski. Tahan edasi minna ENSV kolhoosiarhitektuuriga, mis oli nii unikaalne oaas ja täiendab oluliselt meie sageli üsna lihtsustatud arusaama Nõukogude režiimist.

Meil on palju rohkem uuritud Nõukogude korraga tulnud suuri murranguid, vähem aga nendega harjumist, olukorra normaliseerimist. Kollaboratsioon pole sama kangelaslik kui ohvri diskursus.
Aga igasuguseid asju tuleb vahele, näiteks üks artikkel Saksamaale Tallinna taastamisest – pommihaavad Tallinnas. Soome Aalto ülikoolile on vaja kohe, tegelikult eile, esitada käsitlus sellest, kuidas Nõukogude Eestis suhtuti eestiaegsesse arhitektuuri. Veel on võlgu Emil Urbeli kataloogi artikkel.

Mul on juba lapsepõlvest juurdunud toimekus, et tööd tehakse ikka 24 tundi ööpäevas, mitte ei passita niisama. Aga vaatamata sellele süveneb tegemata tööde neuroos, ja eks neid asendustegevusi ka jagu.

Teie abikaasa Anu on samuti väga tegus ja loominguline, tema tööd valiti ka möödunud nädalal avatud graafikatriennaalile. Kus te tuttavaks saite?

Käisime mõlemad reaalkoolis (toona Tallinna 2. keskkool – toim). Kokku saime saali kaunistamise aktsioonidel.

Hiljem juhtusime trehvama kunstinäitustel. Mäletan, et kord võtsin isa autoga sõites tee ääres hääletava Anu peale…

Kuigi ta õppis Tallinnas kunstiinstituudis graafikat, viis elu meid pidevalt kokku ja pärast kõrgkooli lõpetamist abiellusime. Anu on väga hea ja sitke kaaslane olnud, tuleval kuul peame hõbepulmi.

Millega tegelevad teie lapsed?

Neil silm särab ja nad saavad hakkama. Nii Gustavit kui ka Helgat huvitavad maailmaasjad. Juba keskkooli ajal krabasid nad Sirbi vahelt esimesena Diplomaatiat. Praegu käivad ülikoolides, on vahetusüliõpilased jne. Tänavu on Kusti Prantsusmaalt vahetuses Chicagos ja Helga Tartust Lyonis.

Teilt kui arhitektuuriajaloolaselt ei saa küsimata jätta, millised on viimase aja muljetavaldavamad arhitektuurielamused.

Värskeim on pärit erilisest linnast Jeruusalemmast, kus olime vana-aastaõhtul.
Olen nõus, et Veneetsia ja Pariis, Amsterdam ja New York on pööraselt huvitavad ja omanäolised, aga mulle meeldivad ka väikelinnad. See kõik ei takistanud mind suvel UNESCO maailmapärandi komitees tõsiselt võitlemast selle vastu, et võõrustajamaa Brasiilia saaks ühe oma väikelinna São Cristóvão maailmapärandi nimekirja kanda.

Loomulikult me kaotasime selle võitluse liikmesriikide nahaalse korruptiivse koostööpoliitika tõttu. Aga see on alatu sigadus Rakvere, Viljandi, Kuldiga, Porvoo, Vadstena jt suhtes.  Need on täpselt sama võluvad kui see São Cristóvão. See asjaolu näitabki, kui ebaõiglane ja diskrimineeriv modernsuse relikt on maailmapärandi nimekiri, millega poliitikud manipuleerivad.

Kui juba jutt maailmast tagasi Eesti peale läks, siis kuidas te suhtute  Euroopa Investeerimispanga eksperdirühma sel nädalal kirgi kütnud analüüsi, mis seab kahtluse all Eesti Rahva Muuseumi uue hoone projekti ja ehituse?

Eesti Rahva Muuseumi uue hoone ehitamine on lähiaastatel üks keskseid riiklikke ülesandeid Eestis. Muidugi oleksin mina eelistanud muuseumi asukohana Tartu kesklinna, aga praegu on lihtsalt hilja midagi muuta.

Arhitektuurivõistlusel valiti kindlasti välja parim töö.

CV
Mart Kalm


Akadeemik
(valitud 8. detsembril 2010
Eesti Teaduste Akadeemia
üldkogul)
Eesti Kunstiakadeemia
professor
kunstikultuuri teaduskonna
dekaan
Sündinud 3. septembril 1961 Tallinnas
Õpingud
1979 Tallinna reaalkool
1984 Tartu Ülikool
Teaduskraad
1991 kunstiteaduse kandidaat üleliidulises arhitektuuri ja linnaehituse ajaloo ja teooria instituudis (Moskva)
1998 kunstiteaduse doktor
Eesti Kunstiakadeemias
Töö
1985–1990 Ehituse TUI arhitektuuriosakonna arhitekt,
nooremteadur
1990–1991 Paul Getty stipendiaat (London, Viin, Tallinn)
1991–1992 Eesti Arhitektuurimuuseumi vanemteadur
1992–1994 Eesti Kunstiakadeemia vanemõpetaja
1994–1999 dotsent
1999–2000 erakorraline
professor
2000– ...- professor
2007–2011 kunstikultuuri
teaduskonna dekaan
Organisatsiooniline tegevus
1994–... Riigi Muinsuskaitsenõukogu liige, 2006–2010
esimees
1999–2002 kultuurkapitali
nõukogu aseesimees
2009–2011 riigi kultuuripreemiate komisjoni liige
2009–2013 UNESCO maailmapärandi komitees Eesti delegatsiooni kaasjuht
2010–2013 Eesti Kõrghariduse Kvaliteedi Agentuuri hindamisnõukogu liige UNESCO
Eesti Kunstnike Liidu liige
Eesti Kunstiteadlaste Ühingu juhatuse liige
Tunnustused
1986 kultuuriministeeriumi parima noore kunstiteadlase aastapreemia
1995 Kristjan Raua preemia
1997 kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali sisearhitektuuri aastapreemia (autorkonnas)
1998 kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali tegevuse
aastapreemia
2001 kultuurkapitali suur
preemia
2002 Eesti Vabariigi Valgetähe IV klassi teenetemärk
2002 diplom Eesti ajalookirjanduse konkursil
2004 muinsuskaitseseltsi
teenetemedal
2007 kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali restaureerimise aastapreemia

Abielus
Poeg ja tütar

Arvamused

Mait Kõiv
Ajaloodoktor, kursusekaaslane

Mart on mulle alati imponeerinud kahe omadusega. Esiteks sihikindla töökuse ja teiseks elegantselt enesestmõistetava seltskondlikkusega. Samuti sellega, et ta pole lasknud neil kahel küljel teineteist segada.

Kuna Mardil pole olnud kombeks oma teadmisi ega hoiakuid varjata ja ta on oma süüdimatul moel andnud üsna otsekoheseid hinnanguid, siis on mõned teda vahest arro-gantsekski pidanud.

Maalähedast karust tüüpi mehed, keda ülikoolis küllalt leidus, Marti ilmselt päris omaks ei võtnud.
Seevastu akadeemilist suhtlust või lihtsalt intelligentset vestlust ilmast ja inimestest on Mart minu mäletamist mööda alati täiel rinnal nautinud. Ka tõsiste teemade juures on ta säilitanud huumoritaju, ja mis eriti meeldiv, eneseiroonia.

Epp Lankots
EKA õppejõud

Pole kahtlust, et Mart on tõsine arhitektuurifanaatik, seda ka erialainimeste hulgas. Ilmselt kangastub paljudel tudengitel professor Kalm, kes välisreisidel püssikuulina bussist välja lendab ja suurel kiirusel mõne hoone poole liigub, tudengikari sabas sörkimas.

Ta ei kohtle üliõpilasi kui lapsi, vaid ootab juba teadmisi ning teatavat maailma nägemise oskust. Samas on ta atraktiivne loengupidaja, enda rääkimist ka pisut nautides, aga see ongi üks hea lektori tunnus. Kalmul on oskus maja ette võtta ja sellest üksipulgi rääkida kuni arhitekti pikantsete eluseikadeni välja.

Pean teda heaks kolleegiks, lausa hoolivaks ülemuseks. Mulle tundub, et ta on «headusega» omajagu valiv, aga rohkete administratiivkohustustega tekib ka tühja naginat. Meie väikeses teadusrühmas ta pigem hoidub ülemuslikust hoiakust, ei lao tüütuid tegevusi kellegi õlule, ka bürokraatiaga tegelemise püüame omavahel ära jaotada. 

Tagasi üles