Mitte tunnetada piire. Vestlus Jaan Tangsooga

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Jaan Tangsoo omas kodus.

FOTO: Hanno Valdmann

Hanno Valdmann räägib Tõrva kirjaniku Jaan Tangsooga, kellel hiljuti ilmus tugevate autobiograafiliste sugemetega romaan «Méduse’i parv». väikelinna parvetajate (parmude) elust.

Raamatu läbi lugenud, arvan, et Tangsoole tuleks selle eest anda Tõrva linna kuldmärk. Kui ma aga pakkusin tema kodus toimunud vestlusel välja mõtte teha fotosessioon teose tegevuspaigus, pidas ta paremaks ideest loobuda, öeldes, et ei taha Kadri Kõusaare saatust.


Sa oled suur lugeja, ma vaatan või vähemasti raamatute põhjal võib arvata.


Noh, jah, lapsepõlvekodust osa juba jah.


Vanemate omad.


Jah, kolmes kohas on raamatud laiali, siin, ema pool, maal.


Raamatud on, aga enamik inimesi, kellel raamatud on, ei hakka ise kirjutama. Kuidas sul see asi teisiti kujunes kui tavakodanikul?


Kurat seda öelda oskab. Miks ma üldse kirjutan? Mitu põhjust võib olla, kahekõne endaga – kes sind tänapäeval ikka seltskonnas kuulata viitsib, kõik tahavad ise kõnelda. Kirjutamine on võimalus teistele pähe istuda. Mingi suurusehullustuse vorm võib-olla. Harjumus.


Tundub, et kui sa püüad fabuleerida uut teksti, kipub see jääma kunstlikuks, aga jänku lood [«Vahva jänes Tillu»] on juba teisest klassist.


Need on tänu temale [must jänku kalpsab toas ringi], tema pealt maha kirjutatud. Kui ma arvuti taha istun, jookseb ta mul ümber jalge ja takka tonksib ninaga. Eks olegi, igal inimesel on kaks poolust, üks positiivne, teine negatiivne. Lasteraamatutesse olengi kirjutanud oma positiivse loomuse välja.


Su viimane raamat on hästi karm, jäi mulje, et oledki oma elust kirjutanud.


Mitte täielikult, aga kuigivõrd jah. Mul endal on alkoholiga probleeme olnud ja on, natuke tunnen seda värki.


Tegelikult ma hakkasin lugema Kõivu ja Vahingu «Endspieli» uuesti üle ja siis võtsin raamatukogust sinu oma ja neelasin vahepeal selle alla.


Vahing oli ise ka hirmus kärakavend. Ta ütles kunagi, et temal läks seitseteist aastat aega, enne kui ta aru sai, et tema koht ei ole mitte Tartu hullumaja peaarsti kabinet, vaid sellesama hullumaja palat.


«Méduse’i parves» on mõni koht või vähemasti üks koht nagu Tõrva Twin Peaks.


Mihukene koht?  


Kus ärimees oma naist alandab seal oma sõpradega.


See on küllalt levinud üle Eesti, siukseid mehi on palju, igal pool. Neist suurt ei räägita ainult. Seda ei saagi nii üheselt võtta, et see jama oleks Tõrvas kokku keeratud. Need on koondportreed ja paljudest Eesti kohtadest. Aga enamasti on, jah, tegevusel tõsi taga. Välja mõeldut, pastakast välja imetut on siin vähe. Olen Tõrva pättidele lugeda andnud käsikirja, siis nad küll leiavad, tunnevad enamiku isikutest ära, kes ühe või teise nime taga on.


Mis nad ütlevad, mõni tunneb ennast puudutatuna?


Ei, meeldib just võib-olla see, et mehed on ka alkoholismiga hädas, ja vaata, siiani, need raamatud, mis meil alkoholismi-teemadel välja antakse, kas või see Vuorineni «Joomahullu päevaraamat», need on bravuurikas toonis, nagu oleks viinavõtmine üks suur tsirkus ja pullitegemine. See ei ole tegelikult seda, see on põrgu.


Endale on see ju mingil hetkel siuke… vabastav.


Nojah, joomise ajal. Byron ütles, et paus mõtlemises. Viina võtad, siis on väga eht ja hea, aga pärast on vilets. See on nagu kaev, sisse ronida on lihtne, aga välja tulla raske.


Miks ma selle üldse kirjutasin, paar aastat tagasi kui siit kõrvalmajast leidsin ühe sõbra laiba. Too, mis ma raamatus kirjutan, on täpselt elust maha kirjutatud.


Kas see on seesama sõber, kellele on see raamat ka pühendatud?


Jah, kõrvalmajas. Läksin tema poole ja sell oli kutu. Ehmatas nii, et… Ootamatuseefekt.


Ma ei oska unes ka sellist asja mõtelda. Aga pärast seda, vähemasti raamatust jääb mulje, et sa oled alkoholiga püüdnud nagu vähemasti piiri pidama hakata.


Oojaa, olen seda tuhat korda teinud. Pean vahepeal piiri ja siis võtan jälle. Karsklane ma nüüd küll ei ole. Lihtsalt pärast seda jama mõtled tagajärgedele, elu haprusele. Nii palju sõpru on viimastel aastatel – 5–6 aastaga – surma saanud, surnud viina pärast. Hirm tuleb peale. Mõttetud surmad, kes kukub peaga vastu kivi ja kes tuleb kuskilt tellingu pealt alla.


Kas tundub, et on mingi tendents, et näiteks odekas niidab kõvemini või mingid juhused – Vene ajal tundus, et ei lähe nii palju, kuigi siis olid muidugi noorem?


Võib-olla sul ongi õigus, siis olid noorem ega pannud seda tähele, ei mõtelnud niukestele asjadele. Noh, paljudel tervis ütleb üles. Eesti mehele öeldakse kõige ohtlikumad aastad olevat 40–45.


Keskea depressioon.


Kui eesti mees elab 45-aastaseks, siis on tal väga suured võimalused elada 70-aastaseks. Aga häda ei ole ainult alkoholism, siin jumalast kaineid, karskeid saab ka kogu aeg surma, see on nagu mingi needus.  


Tuttavate ringist siis.


Jah, lapsepõlvesõbrad, koolikaaslased. Järjest surevad või juhtub midagi nendega. Kes sõidab autoga sodiks, tööõnnetused, kes paneb nööri kaela niisama hääst pääst. Ei tea. Ongi äkki keskea depressioon.


Sõjaväeepisood, mis sul raamatus on, kus sõber miini otsa astus, kas see on ka elust võetud?


See asi juhtus mu onupojaga ja onupoeg poos ennast pärast üles. Ta oli kohe alguses, 1981 tuli Afganistanist. Elas Valgas.


Kas sul uue loo plaanid on ka peas või otsid teemat?


Ma kirjutan, jah, üht asja praegu, see tuleb pikem värk, kaugemast ajaloost, poolenisti uurimistöö. Venemaa põnevast ajaloost.


Millest?


Jaroslavli-aegsest Venemaast. Annaalides on kirjas, et üks tõenäoliselt eestlasest tegelane oli, püüan temast kirjutada. Eks see ole vanades kroonikates tuhnimine, lõngakera harutamine.


Kuidas sa selleni jõudsid?


Ajalugu on mind alati huvitanud, eriti Venemaa ajalugu.


Miks?


Ehk sellepärast, et nõukaajal Venemaa tegelikust ajaloost midagi ei teadnud, ei saanud kätte kuskilt midagi ja siis tekkis huvi selle vastu ja hakkas sealt tasapisi idanema-süvenema.


Selles joodikuromaanis on näha, kus sa ise tõenäoliselt oled olnud, missugused on kogemused. Hea mäluta ei oleks neid võimalik kirjeldada.


Mul on väiksest peale hea mälu olnud, mõnikord ajab hirmu nahka lausa. Ma võin näiteks kirjeldada inimese riietust, kellega ma olen juttu ajanud kakskümmend aastat tagasi.


Koolis käies või isegi praegugi, kui mõnd luuletust intensiivselt kolm-neli korda loen, jääb pähe. Aga need peavad olema asjad, mis mind huvitavad – mis mind ei huvita, absoluutselt mitte midagi. Kui ma loen näiteks mingisuguseid kriminaalromaane või spiooniraamatuid – huvitav lugeda, aga kolm tundi hiljem ei mäleta ma selle sisust mitte midagi.


Ta peab sind ennast puudutama.


On kaks lugemist – pindmine ja sügavuti. Aastaarvud jäävad näiteks väga hästi meelde.


Aastaarvud on jälle midagi muud.


Aga samal ajal ma ei mäleta absoluutselt, kuhu ma olen pannud viis sekundit tagasi tikutoosi, operatiivmälu puudub täiesti. Ma lähen mõnikord pisiasjade otsimisega hulluks – kus on pastakas, kus on tikutops, kus on suitsupakk, kus on sokid, kus on sall.


«Méduse’i parves» sa ütled, et ainult mälukas kipud asju ära toppima, see on siis tegelikult üldine probleem.


See on paljudel meestel – lihtsalt purjuspäi paned asjad ära ja kaine peaga ei mäleta, kuhu panid. Tõrvas on mul üks hea sõber, vanem mees, praegu vast 60-aastane, tema rääkis siukest lugu, et palgapäeval tuli koju, pani raha ära ja enam üles ei leia – läinud – ja siis avastas, kui hakkas kodus remonti tegema, üleval lampide peal on pesa, mis käib lae alla, oli selle sealt alla tõmmanud, raha sisse pistnud ja tagasi. Kaine peaga ei tule selle peale.


Samas ma küsin endalt, mis mõtet sellel pikalt joomisel on, mis see annab, ei ole midagi teha või?


Eks tahetakse kõigepealt panna üks korralik kärakas. Siis ei saa…


Siis ei saa pidama.


Siis ei saa pidama, hakatakse pelgama pohmelli, joomakrampe, koomasse sattumist. Lihtsalt pohmelli ajal on nii sitt olla, oled suremas haige, ja tead, et pudel aitab, siis alati sa leiad selle. Tean omast käest hästi, kuigi see on sama pohmelussündroomi edasilükkamine. Aga sul on momendil nii kehv olla, et põlegu maa ja taevas, peaasi et pääsed sellest.


Kui saaks nii-öelda tagasi mängida – elaksid siukest elu uuesti või tahaksid rahulikumat, mis sa mõtled?


Ei tea, ma pole sellele mõelnud, võib-olla siis peaks teistmoodi iseloomutüüp juba olema. Mingi teine tegevusala või.


Mis sa enda iseloomu kohta ütled?


Ma olen maksimalist. Ma ei mõista piire pidada, puudub niukene asi nagu mõõdutunne. Kui teen füüsilist tööd, siis niikaua kuni väsimusest ümber kukun, kui loen, siis teinekord 20 tundi jutti, kui ma püüan kala – 20 tundi jutti, söön oksendamiseni ja joon koomani.


Aga need sõnad ongi su viimasest raamatust, mis sa räägid.


Nojah, mis teha.

Raamat

Jaan Tangsoo
«Méduse’i parv»
Eesti Raamat 2008
224 lk

Diskograafia


•    «Kroonukuue kütkes» (1991)


•    «Hanejaht» (2003)


•    «Valguse vari» (2004)


•    «Vahva jänes Tillu» (2006)


•    «Marukoer» (2007)


•    «Kotermann Juko imeline reis läbi Eestimaa» (2007)


•    «Méduse’i parv» (2008) 

Tagasi üles