Alternatiivsed rännakud ehk Tallinna klubid

Alternatiivse tantsumuusika klubid Tallinnas 2018. aastal.

FOTO: kaart.postimees.ee

Telefon vibreerib. Notification. Vibreerimine jätkub. Notification. Ja taas. Notification. Kui lõpuks telefoniekraani vaatan, särab sealt vastu mitu teadet algavate pidude kohta: Hallis, Sveta Baaris, EKKMis, 9/11s, Paaris Veinis, Kolmes… 

«See on ju ossikas koht», «Seal käivad mingid hipsterid», «Seal on sitt heli», «Seal on kõik purjus», «Seal käivad alaealised». Need on vaid mõned eelarvamustest, mis on ühele või teisele klubile omistatud. Tõsiasi on see, et eelarvamused tekivad kas mõne halva kogemuse või teiste «arvamusliidrite» hinnangute tõttu. Eelmainitute ning ülejäänute kinnitamiseks või ümberlükkamiseks otsustasin läbi käia paigad, mida võib pidada Tallinna alternatiivsemateks ning kus mängivad muusikat sellesse skeenesse kuuluvad DJd.

Siinkohal tuleb alustuseks selgitada ka põhjus, miks mõned klubid on kirjeldusest välja jäänud. Nagu Tallinna tantsumuusikaskeenet kirjeldades välja tõin, siis lihtsamalt jagades võib peokultuuri kaheks lüüa: alternatiivne ja kommertslik. Underground-klubideks saab Tallinnas nimetada vaid üksikuid ning kuigi terminit «põrandaalune» saab tõlgendada mitmeti, käsitlen selle all kohti ja DJsid, kelle muusika ja peod on teada vaid kinnisele ringkonnale.

Avastamata maa on ka näiteks vene kogukonna meelispaigad. Viimasega proovin lõhe tekitamise asemel välja tuua tõsiasja, mida tõdes Sveta Baari üks eestvedajatest Luke Teetsov-Faulkner: tegelikult ei tea enamik eestlasi, mis muusikat venelased kuulavad või kus nad kommertslike klubide väliselt väljas käivad.

Ja veel, mõned klubid on viimasel ajal aktiviseerunud, nagu näiteks kohvik Sinilind ning Erinevate Tubade Klubi, kuid aastatetaguste mälestuste najal liugu laskmise asemel tasub pigem oodata ja jälgida, mis suunas liiguvad klubid muusika, inimeste ja õhkkonna suhtes. Seega ei ole järgnevates tekstides neid paikasid kirjeldatud. Mõne koha eestvedajate või peokorraldajate, DJde nimed on nende soovil avaldamata jäetud. Vajalik on ka tõdeda, et artikli kirjutamise ajal ilmnes, et Kultuuriklubi Kelm sulgeb aprillis ajutiselt uksed. Reedel avati aga ametlikult koht aadressil Kopli 2a. Nagu ka enne mainitud, nähtust võib lihtsalt kirjeldada kui circle of clubs

Millest siis järgnevalt juttu tuleb? Kohtadest, kus eesmärk omaette ei ole muusika pealt kasumi teenimine, vaid kogukonna ühendamine; kus DJd tahavad jagada tunnet helide kaudu; kus inimese puhul loeb rohkem tantsimine kui taust; kus soovilugu ei ole ega tule; kus ööpimedus tantsitakse hommikuvalgeks.

Esimene öö: Paar Veini – Kelm – Naganaga – 9/11

Võrdluse mõttes tundus olevat hea idee käia enamik klubisid läbi kahe ööga. Esimene õhtu algas juba hea teemapüstitusega. Sõber küsis, kas keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kes teab kohta, mis murrab nn peotraditsiooni, ehk siis paika, kuhu minnakse enne kella ühte öösel. Paari Veini võib selleks pidada, kuid tingimustega. Paik vanalinnas Sauna tänaval on osati eelnev peatükk peole, mõnele ka finišijoon ning vahel juba öö varajastel tundidel kuni hommikuni tantsulisi täis.

Muusikat mängivad erinevatelt pidudelt tuntud DJd, kes on vahel meelitanud puldi taha ka välismaalt külla tulnud plaadikeerutajaid. Muusikastiilid varieeruvad, kuid üldjuhul tumedamat ja karmimat muusikat selles lokaalis ei kuule. Muusikat käivad siin kuulamas nii teadlikumad, aga nädalavahetuseti ka meelelahutust otsivad inimesed. Asukoha tõttu kostab Paaris Veinis tihtilugu ka võõrkeeli.

Külastamise õhtul mängis lokaalis meeleolukam house-muusika, mida saatis vaheldumisi inimeste vaiksem ja valjem sumin. Võimalus muusikasse kaduda oli seekord keerulisem, sest hoolimata meeldivatest helidest ning valguskuuli teraapilisest värvide mängust seintel oli tantsupõrand jutu päralt.

Tõsiasi, mida nii Paari Veini, Musta Puudli kui ka näiteks TOPSi puhul meeles hoida, on see, et ülekaalus on aega veetvad inimesed, kes pööravad, vähemalt esialgu, tähelepanu sõpradele, joogiklaasile ja alles siis muusikale. See ei tähenda aga, et muusikaelamus oleks välistatud. Paaris Veinis leiab DJ-puldi tagant tihti inimesed, kes mängivad või korraldavad teistes alternatiivsetes klubides pidusid.

Kuna tegin endaga varem kokkuleppe, et aeg on eelarvamusi kummutada, suundusin edasi Kelmi. Kunagise gurmeerestorani Egoisti ruumidesse kolinud kultuuriklubi on end defineerinud kui paika, mis on avatud nooremale jälgijaskonnale ning (nende) uutele ideedele. Sel õhtul oli avatud ka Kelmi kõrval tegutseva Suhkrumolli pind, seetõttu kostis muusika viiest ruumist ja nurgast.

Teatanud, et olen esimest korda «Labürindil», pakkus üks peoline lahkelt, et teeb mulle tuuri. Vaadanud aga korra majesteetliku nikerdustega puutrepi poole, kus arvatavasti omal ajal uhketes õhtukleitides Egoisti peenutsema suunduti, seisis nüüd rahvas vähem glamuurselt ummikus. Diil jäi pooleli ning koha avastamine jäeti igaühe enda hooleks.

Kui peo headuse mõõtmisel piisaks inimeste arvu kokkulugemisest, oleks kindlasti «Labürint» tol ööl võitnud. Inimesi oli meeletult ning eestlaslikku kannatlikkust tuli rakendada mitmelgi korral. Siin kerkis esile tõsiasi, miks Kelmi puhul on tegemist mugavustsoonist väljumisega. Pigem nooremaid peolisi võõrustavas kohas tuleb hoida avatud meelt ja mõistmist, sest energiatasemed ja arusaam pidutsemisest võivad erineda. Samas võib toores energia anda uue perspektiivi mõnele, kes harjunud vaid konkreetsetes «turvalistes» kohtades käima.

Muusika koha pealt peab aga üritust «Labürint» tunnustama. Kokku olid suudetud siduda nii trendikamad žanrid nagu techno kui ka veidi varju jäänud muusikastiilid nagu jungle. Viimast polnud küll ammu kedagi mängimas kuulnud. Tuli meelde kümne aasta tagune aeg Von Krahlis. Seejuures oli pea iga ruum oma nägu ning tüdinenud ühest, võis liikuda teise. Kui kella kahe paiku Kelmist lahkusin, voolas rahvast ikka veel uksest sisse, aga üks üritas ka aknast.

Rahulikumale maitsele tundus paremini sobivat restoran-baar Naganaga, mis sarnaneb olemuselt varem mainitud baaride, lokaalidega. Naganaga ise kirjeldab end hubase, hullu, lihtsa ja mugava paigana. Kuigi Naganaga ei defineeri end peokohana, on ta mitmel korral näidanud üles lugupidamist hea muusika vastu.

Parkettpõrandal hausirütmis õõtsudes kadus eluhävitajalik pinge, mis Kelmis tekkis. Sisse sigines vaoshoitum olek ning idee käsitööõlut tellida. Kõrval tiksuvad inimesed nautlesid muusikat samuti silmad kinni ning kõigi energiad justkui peegeldusid laes virvendavas kuldses kumas. Need on hetked, mille tõttu tasub väljas käia.

Kuigi oleks soovinud, et rahumeelne tunne kestaks, olin andnud endale lubaduse veel ühte kohta külastada. Soojast õdusast atmosfäärist taas kõledasse Eesti ilma astudes tundsin eelarvamust tekkivat, sest sigines kõhklus, kas ikka suunduda klubi 9/11 poole või mitte. Tulika tänava ruumides on enne tegutsenud ka klubid Ulme ja Asum.

2013. aasta lõpus avatud Ulmet võib pidada algpunktiks nii mõnelegi underground- või alternatiivsemale peole ja paigale. 2015. aasta lõpul avatud Asum jätkas alternatiivsemat poolt, tuues Tallinna tantsumuusikamaailma hinnatud DJsid nagu Nick Craddock, Albert van Abbe ning Palmbomen. Seega ei ole imekspandav, et kolmas klubi, 9/11 on saanud skeptilise hoiaku osaliseks.

Klubi 9/11 ei muutnud küll suunda alternatiivsest kommertslikuks, kuid sellegipoolest toimus vahetus klubi olemuses. Varasema eriilmelise muusikasegu asemel hakati keskenduma peaasjalikult techno'le, sealhulgas ka progressiivsemale house’ile või tech-house'ile. Kusagilt hakkas kõlama kuulujutt, nagu käiks klubis varasema väljapeetud kontingendi asemel ossid. «Jah, eks me ole pidanud oma kuvandiga kõvasti vaeva nägema, et seda arvamust kummutada,» tõdes klubi üks eestvedajatest Taavi Tiirmaa. Tõsiasi on ka see, et ossid tekkisid klubisse varem kui 9/11.

Mis veelgi huvitavam, 9/11 ei keskenduvat enam ainult techno'le. Õigem oleks isegi öelda, et techno on vähemuses. Selle põhjuseks on Tiirmaa sõnul see, et sedasorti pidusid on rohkem kui kunagi varem, ja pea igal nädalavahetusel. Külastamise ööl oli samuti tegemist külalispeoga «Psydja», mis on orienteeritud psy-trance'i austajatele.

9/11 nägi seestpoolt välja kui maagiline mets – neoonvärvid helendasid puudel ja hiiglaslikul seenel, seintel ja inimeste kehadel. «Kunagi oli meil puhkeruumis kiik ka,» lisas klubi teine eestvedaja Mary Saare. Külastamise hetkel paiknesid lebolas diivanid, millele lisasid õdusust neile peale langevad kardinad. Viimased muidu heli ei summuta, seega korraliku bassi puhul puhkeruumis silma looja lasta ei saa.

Eelarvamus 9/11st kui nn ossiklubist kustus küllaltki kiiresti. Tantsupõrandal oli näha muusikat nautivaid inimesi, kes olid keskendunud pigem oma sisemaailmale kui teistele tähelepanu osutamisele. Huvitaval kombel põrkasin kokku rohkem kui paari külastajaga, kes teatasid mulle, et olid esimest korda kas selles klubis või peol. Istunud varajastel hommikutundidel lõkke ääres, hakkas aina rohkem tunduma, et kõige suuremaks takistuseks millegi nautimisel on inimene ise, sest püüdes mõista muusikastiili ja teisi enda ümber, võib ööst kujuneda meeldivam kui oodatud.

Teine öö: Kolm – Sveta Baar – EKKM – Hall

Juhkentalis tegutsev Kolm on tundunud alati kõrvalisem paik, kuhu niisama ei satu. Viimasel ajal on hakanud klubi aga rohkem pildile kerkima. Kolm on laienenud ning näeb nüüd välja kui pidu «Labürint» ehk siis palju keerdkäike ning ruume. Hoolimata tõsiasjast, et külastasin klubi tema uues kuues teist korda, suutsin ära eksida nii tantsusaali, tualetti või suitsuruumi otsides. Seda peetakse samas koha tugevuseks – võimalus uusi nurgataguseid avastada ja end nendesse kaotada. Lõpuks olin piisavalt pädev, et ka ise ühe segaduses peolise õigesse ruumi juhatada.

Klubi on seejuures välja kasvanud Härjapea vesiveskist, mida Kolme ühe eestvedaja sõnul kasutati algselt vanavara restaureerimiseks. Inimeste huvi tõttu laieneti baariks ning sealt edasi juba Kolmeks. Toodi välja, et klubi ringkond on olnud isetekkeline. Seejuures on info levinud ka Tallinnast väljapoole. Kolmes pole harv juhus kohata inimesi Pärnust või isegi Saaremaalt.

Külastasin kohta peo «Artefakt» ajal, kus suuremas ruumis kõlas meloodilisem techno ning kitsamas käigus drum’n’bass. Mahukamas saalis paiknevad riidekapid ja diivanid lõid kohe koduse tunde, isegi kui ruumis oli alguses jahedam. Soojusega Kolmes ei tundu samas probleemi olevat, sest samamoodi nagu Kelmis on ka siin vaja arvestada, et inimeste energiatasemed on erinevad ning mõne tantsuliigutused võrduvad ringi hüppamisega. Julgustuseks olgu öeldud, et hüppama ei pea, kui ei taha. Küll aga peab end selleks konkreetselt väljendama.

Suhtlus on Kolmes vahetum. Sõbranna olevat paar kuud tagasi kogemata klubisse sisse jalutanud ning tema kutsus baarimees puhkeruumis valsile. «Artefakti» ajal pakkus piletimüüja ukse peal kummikomme. Niisama tiksuda on ka võimalik, näiteks puhkeruumi diivanitel, kust kõlaritest kostab baarimehe või kellegi teise telefonist valitud muusika. Kui see muidugi ülejäänud helide kõrval kostab.

Kuigi seekord kõlas drum’n’bass väiksemas ruumis, on see klubi eestvedajate sõnul põhiline seal kõlav žanr. Tundub, et see on ka üks põhjuseid, miks Kolme külastatakse. Üks tüdruk arvustas hingeldades teisele, et kui Suhkrumollis on asi peenem, siis siin saab tantsida ennastunustavalt, nii et hing kinni.

Tol õhtul oli pea igas Tallinna klubis pidu, mis taas kord tõestas valikuvõimalust ning inimeste jagumist kõikjale. Paljud inimesed suundusid Kolmest EKKMi kohvikusse. Kuigi paik tegutseb eelkõige kunstiasutusena, on muuseumipool talvel kinni, ning lisaks efektiivsele soojapuhurile tekitavad temperatuuri tõusu suured rahvahulgad pisikeses ruumis.

Õigemini, rahvahulk ei pea suur olema, et EKKMi kohvikut täita, küll aga on tunne alati hubane. Viimane pidu, kuhu juhuslikult sattusin, oli tegelikult sügise poole ning klubis nägin pigem endast nooremaid inimesi. Küll aga ei olnud energiatase sama, mis Kelmis või Kolmes, vaid inimeste tantsimis- ja pidutsemisviis kippus sarnanema Sveta Baaris kogetuga – vabakslaskmise tunne vaoshoituse piiril.

EKKMi olemust on kohati keeruline selgitada, sest see pole kunagi otseselt klubina tegutsenud, kuigi seal on palju pidusid korraldatud. Seda võib pidada kui katuseks mitmetele üritustele, mis pakuvad varjupaika vanalinna kärast. Kuigi ega viimane tähenda, et EKKMis seetõttu rahulikum on. Eriti rahvarohkeks võib kiskuda soojemate ilmade aegu, kui muusikat mängitakse ka kuuris või õuealal. Eelmise suve üks parimaid mälestusi pärinebki EKKMist, kui treppidel istudes sai üle hoovi kõlavat muusikat päikesepaistel nautida. Kevadiste õhtute ajal annab sooja tünnis põlev lõke.

Muusika koha pealt EKKM ust otseselt millegi ees kinni ei löö. Siin peetakse ühte omanäolisemat üritust «Club Felicity» ning ruumi on nii kergemale kui tumedamale elektroonilisele muusikale. Nagu ka varem mainitud, siis EKKM sarnaneb bravuursema Sveta Baariga. Sveta kohta võiks öelda, et ta võõrustab oma külalisi alati avasüli. Tema kodus on võimalus ilutseda uhketel diivanitel või heita peen rüü ning tantsida erinevate muusikastiilide järgi. Peituda kardinate taha või esineda rambivalguses.

Sveta lubab kõike. Ja külastaja peab oma võõrustaja otsust austama. Ehk siis Sveta Baar on toonud Telliskivi loomelinnakusse killukese Maratis tegutsenud Helikopteri hingamisest. Kui Helikopterisse leidsid tee inimesed, kes seda soovisid, siis Sveta Baar on küllaltki tabatav kõigile. See on toonud ka varasemast suurema segunemise eri tüüpi pidutsejate vahel. Kirevas seltskonnas näeb aina tihedamini triiksärklasi, kes lipsu lõdvemale lasknud.

Muusikaliselt pakub Sveta piisavalt avastamist. Konservatiivsemale maitsele on soovitus enne üle vaadata, mis peoga tegemist on, sest võib juhtuda, et turvalises rütmis tiksumise asemel astutakse hoopis geisõbralikule drag-peole BÄM! või satutakse dubstep’i helide maailma. Ruumi on jäetud ka live-esinemistele, mis said alguse juba Helikopterist. Sveta Baari eestvedaja Luke Teetsov-Faulkner ütles, et kunagi tee Helikopterisse leidnud noored, eriti just vene kogukonnast, on väärt hoidmist, nad toovad oma pidude või sõpruskonnaga klubisse uut hingamist. See on arvatavasti ka põhjus, miks Sveta külastajaskonda ei saa üheselt kirjeldada. See on niivõrd kirju.

Kui naasta konkreetse õhtu juurde, siis oli tantsupõrand «Nasty Priesti» näol house’i päralt, kus taas kord tantsisid kõrvuti firmade jõulupidudelt saabunud ning kohta tihedamini külastavad inimesed. Kõige paremini võttis peo kokku korraldaja ise, kes tõdes, et nägi osse, äritsejaid, hipstereid, muusikanautlejaid kõiki koos, kuid just selle tõttu «Nasty Priest» tehtud ongi. Tegelikult on pea iga peo mõte tuua inimesed kokku tantsupõrandale, kus iseenda ja teineteisega kõneldakse muusika ning tantsimise kaudu.

Hommikul kella 7 paiku viskas Sveta aga peolised välja. Peab austama majaemanda soovi puhata ja koristada enne järgmiste külaliste tulekut. Selle koha pealt Sveta allahindlust teha ei soovi. Küll aga tundus, et erinevalt Svetast ei läinud inimesed koju magama. Jõudnud hommiku varajastel tundidel Halli, lõi esimene vaatepilt pahviks. Noblessneri sadamaala kunagine kultuurihoone koridor oli rahvast täis. Muusika käis tempos, mis ei ilmutanud väsimuse märke, ning tantsijad aitasid eufooria ülevalhoidmisele kaasa. Nagu oleks viimne päev saabunud. Tegelikult Halli jaoks see peaaegu nii oligi.

Tegemist oli 30. detsembri varahommikuga ning Hall oli teatanud oma sulgemisest uue aasta esimesel päeval. Septembri alul avatud klubi katseperiood oli läbi saamas ning külm hakkas suures hoones võimust võtma. On lubatud, et aprillis avatakse klubi uuesti soojema ning külastajasõbralikumana.

Nõustun mitme inimesega, kes on pidanud Halli parimaks avalikuks klubiks Tallinnas. Avaliku klubi all pean silmas tõsiasja, et Tallinnas leidub veel paiku, mis on hinnatud oma kinnise nimekirja ning varjatud asukoha tõttu. Rääkides aga Hallist, väärib siis esile tõstmist tõsiasi, et avalikkusest hoolimata võimaldab paik tunda end vabalt. Kõlanud on ka väide, et Halli näol on tegemist ühe, kui mitte kõige geisõbralikuma peokohaga Tallinnas.

Suurusest hoolimata on klubis hubane. Mastaapses hoones leidub palju nurgataguseid, kuhu nii mõnigi unustab end ära. Halli võib kaduda isegi päevadeks ning arvatavasti mõni seda klubi kolmepäevase sulgemispeo ajal tegigi. Klubis saab ka sõna otseses mõttes kapist välja tulla, jätta sinna oma argise rüü ning tantsida öö hommikusse.

Kuigi praegust hetke võib Tallinna tantsumuusikamaastikul pidada üleminekuperioodiks, juhtub siiski asju, mis tõestavad, et paigalseisust ei saa juttu olla. Nimelt juhtus Halli viimasel lahtiolekuööl midagi omapärast – tuhat inimest mahutavad ruumid olid pungil rahvast täis ning huvilistele öeldi lõpuks, et neid sisse ei lasta. See teave tõi naeratuse suule – klubikultuur on meil elujõus.

Kas eelarvamused said siis kinnitatud või kummutatud? Tegelikult mõlemat, kuid tõsiasi on see, et halvustava tooniga väited ei pidanud ükski lõplikult paika. Alati leidub igas kohas kraadi võrra ülemeelikumaid inimesi, kes põrkuvad alalhoidlikumate tüüpidega. Vanuses ja alkoholikoguses ei pruugi asi niivõrd kinni ollagi. Tõsi on see, et tasub käia ja kogeda, anda erinevatele kohtadele ja pidudele rohkem võimalusi kui üks ning ehk mõni algselt võõrana tunduv paik või kõla saab oodatumast kodusemaks.

Loe ka neid

Tagasi üles